Väljas on praegu nii jõle ilm, et tahaks selle kuramuse ilmataadi üles otsida ja Moskva alla pagendusse saata. No päriselt. Just kuulsin õõvastavat kriginat ja käisin ukse peal piilumas – taevas on nii madalal, et üks pilveserv tahtis mu korstnakivid paigast lükata. Isegi varesed ei riskinud tiibu sirgu lüüa, vaid nokkisid tujutult katusesambla vahele peidetud konditükke, mis nad suvel naabrivanamehe penilt piistu olid pannud.

Kuradi kaamos, ma ütlen. Varsti hakatakse kõrvitsaid lõikuma, siis kukuvad päkapikud ringi hiilima ja finaaliks on pool aastat lõõtsuvat tuult, raagus puid ja valget sitta.

Ma ei taha kuidagimoodi väärikate majandusinimeste keskel hakata propageerima alkoholismi, aga olgem ausad – väga paljud head mõtted ja lõbusad seigad on ilmavalgust näinud just siis, kui mõnus vine on hallid ajurakud kergelt otuks rutjunud. Ei, ega palju koledat juhtub sedasi muidugi ka. Näiteks üks mu sõber ärkas rokkfestivalil jäkušottide loopimise järel võõras telgis selle peale, et ... ah, las ta jääb.

Ühesõnaga: ma tahan teile seekord rääkida, kuidas endale päris toidukäru sain.

Jou-jou, ärirahvas! Pommdigipomm! August 2023, mässiv! Myrakas on jälle majas! Aa, ei, ma sellest räpivärgist tean samapalju kui oma kubet lakkuv mangust BSH eraelust. Proovin lihtsalt toore jõuga noortepärane olla. Sest nagu ma aru olen saanud, siis näoraamat on põhimõtteliselt virtuaalne vanadekodu. Elus kibestunud tüübid, kellel on pooled karvad pealae pealt ninna ja kõrva ümber kolinud, räuskavad seal üksteise peale, et pärast oleks julgem end magama nutta.