Äripäeva kolumn, osa 2
Oli täiesti sürreaalne saada kõne töötukassa poolt mind kantseldama pandud ametnikult hetkel, kui oma karvaseid jalgu laisalt Kotori lahe türkiissinises vees jahutasin. Seejärel esitas ta murrangulise küsimuse, kirjutab Äripäeva kolumnist Üllar "Myrakas" Priks.
Oleks vist aus teile ära rääkida, millega ma viimase kaheksa kuu jooksul tegelenud olen. Punktist A punkti B jõudmine on ikkagi teekond ja sugugi mitte alati ei kulge see tee sirgjooneliselt. Ma ei taha väita, et olen just Ameerika mägedel kiljuda põrganud, aga sündmuste kulg on olnud kõike muud kui igav.
Pean alustama pöördemomendist, mida kogesin tegelikult juba möödunud aasta juulis. Jah, ma olin end töötuna arvele võtnud, kuid esialgu oli täiesti ükskõik, mis edasi juhtuma hakkab. Kõige tähtsam oli see, et olin vaba. Vaba! Minu jaoks oli see uus ja joovastav kogemus.
Oleks mul taldrikuid keerutades õnnestunud luua kontakt praeguseks juba pilve piiril saba lehvitava krantsi Ginnuga, võtnuksin kiirelt tuure maha. Jõudis ju tema oma lühikese karjääri jooksul korduvalt meie koduõuelt vabadusse murda. Mõnda aega oli tal tunne nagu superstaari saate finalistil, aga siis hakkas hämaraks kiskuma ja kõht läks tühjaks ning puud ja majad ümberringi olid võõrad ja hirmuäratavad. Lõpuks sõitsid varjupaiga näitsikud kohale, meelitasid Ginnu maiusega kuuti ja viisid plate peale järele mõtlema. Nii palju siis vabadusest.
"Tööle tagasi küll ei taha!"
Aga mina hõljusin alles pilvedes. Oli täiesti sürreaalne saada kõne töötukassa poolt mind kantseldama pandud ametnikult hetkel, kui oma karvaseid jalgu laisalt Kotori lahe türkiissinises vees jahutasin. Kujutage ette, ma ei pidanud tööd tegema, veetsin aega paradiisis ja riik kandis mu arvele jõudeelu nautimiseks normaalse toetuskopika.
"Ah et mis on minu edasine tegevuskava?" kergitasin laisalt kulmu ja rüüpasin mõnusa lonksu Montenegro ainsa õlletootja parimat märjukest. Telefonitoru teises otsas valitses kannatlik vaikus. Paus kandis ja ma ei osanud esimese hooga kosta muud, et: "No tööle tagasi ma küll minna ei taha!"
"Kas te hakkate siis ettevõtlusega tegelema?" – "Aga miks ka mitte!" võtsin mina arusaamatutel põhjustel juba praaliva hoiaku.
Eks oli ametnik juba harjunud minusuguseid nurka suruma, sest järgnes ristküsitlus, mille kõrval gestaapo keldrikoridoride külastus olnuks morsipidu. Mul tuli pea istmikust välja võtta ja päriselt kaasa mõtlema hakata.
Kui kerisin peas valdkondi, millega peale kirjutamise kuidagi nina vee peal suudaksin hoida, kargas pähe vaid toitlustus. Kurat, süüa mulle ju meeldib ja mis puudutab kartulipraadimist, siis olen põhimõtteliselt vaese mehe Jamie Oliver, mõtlesin. Arvestades tõika, et elan ühe katuse all veganitest loomakaitsjatega ja et mu aianurgas konutas üksik Ford Transit, mida roosteussid halastamatult servast krõbistasid, oli põhimõtteliselt pool äriplaani juba valmis. Luiskasin mõtted suuremaks kui elu ja leppisin järgmise konsultatsiooniaja kokku.
Nii, jälle vaba! Ah, p****e, õlu on soojaks läinud …
Karma viksis saabast
Suve veetsin nagu moodsa aja Nipernaadi. Lasin päikesel end Rinaldoks praadida ja ilkusin tööd rügavate lähikondlastega. Ei olnud mul mahti märgata turvalises kauguses kemplemist jälgivat karmat, kes rahulikult oma saabast viksis, et sellega parajal hetkel korralik nätakas mu tagapalgete pihta virutada.
Nagu te kõik isegi väga hästi teate, lõppeb Eestimaa suvi järsult nagu kettaga kohtunud saekaatrimehe sõrm. Präuh ja läbi. Ei mingit halastust. Hirm, valu, abitus, hüsteeria ja veri igal pool. Hmm, ma kahtlustan, et Hitchcockil on Maarjamaa juured ...
Ühesõnaga, puud läksid raagu, rändlinnud tegid pakaa ja vanaema kootud kanapasa värvi tuttmüts tuli pähe tõmmata. Üksiti tuli koolitusele minna. Kujutate ette – mina, 45 aastat vana, halli habemetuusti ja kottis silmaalustega looduslikku tonsuuri eviv päss hakkan koolipinki nühkima! Ja mitte lihtsalt kuradi pinki nühkima, vaid endast kümnendi jagu vähem hambaharjaga päkapikke taga ajanud inimestega ajurünnakuid, arutelusid ja neetud arendavaid rühmatöid tegema. Ma olen introvert, kelle südame päiksepoolses toas elab ka üks kapiautist.
"Tõuseb nüüd püsti ja räägib ilusti teistele, kes ta on, kust ta tuleb ja kelleks saada tahab, jah?" Tohib ma parem rendin salatirohelise inimväärikust alandava Bolti tõuksi, sõidan sellega raudteejaama ja heidan liipritele pikali?
Istusin lõuga väristades lume alla mattunud katuseakendega palistatud ängistavas ärklitoa klassis. Päevavalguslampide külm helk tegi silmadele haiget ning tundsin, kuidas higinire mööda selga hoogu võtab ja siis sulpsatusega kanjonisse kukub. Kas see sitt ikka tasub ristil rippumist?
Iseenesest seltskond oli mulle kui jälgivale ja kirjeldavale natuurile homeeriliselt naljakas. Põhimõtteliselt oleks meil kõigil võinud ka hästi pikkade käistega särgid seljas olla. Normaalne hullaribänd, mille ridades oli kanakasvataja, koertetoidu maaletooja, kaks ehitajat, fotograaf, poiss, kes oskas koha tarrendisse panna ... No ja siis muidugi mina, Artist Formally Known As Journalist.
Kogu seda kombot vaagides ei tundunudki ühtäkki enam idee vegantoiduautost hapuks läinud heina hauganud hobuse unenäona. Ja meid juhendama pandud lektor ei paistnudki ihkavat oma jüngreid viglaga surnuks togida ja siis hakklihamasinasse pista. Üks mis kindel – järgnevate kuude jooksul ma lollimaks küll ei jäänud.
Hämmastavalt arukas samm
Äriplaani tekstilise osa koostamine oli mulle kui kirjatsurale võrdlemisi lihtne. Tuli ennast lihtsalt mõõdutundetult kiita ja ähvardada bisnisiga juba esimesel aastal Äripäeva Rikaste TOPi murda. Aga numbrite maailma pelgan ma rohkem kui Donald Trumpiga kõrvuti saunalavale sattumist.
Excel on raudselt sadistidest tulnukate välja mõeldud! Uskuge mind, ma tean, millest räägin. Pelgalt kord kuus sõidupäevikusse auto kilometraaži sisestamine pani mind varem viskipudeli järele haarama. Nüüd tulid mängu püsikulud, põhivarad, amortisatsioon, kauba omahind, prognoositav kasum ja veel terve rida loomi, millest ühtegi Jumala poolt loodud hingeliste nimistus kohe kindlasti kirjas pole. Ja kui sa sõrmega kas või ühe komakohaga kusagil vääratad, kukub see numbrite monstrum miljoniks puslekilluks, mille kokku ladumiseks tuleb veel kolme järge ootava põlvkonna elud juba ette ära rikkuda.
Aga tagasiteed polnud. Karma oli juba oma esimesed obadused ära ladunud ja irvitas nüüd, käed ülbelt puusas, mulle otse kuklasse. Võtsin võrdlevaid hinnapakkumisi, tutvusin tööjõuseaduste ja maksutabelitega, kuulasin kaaskannatajate ettekandeid ja mõtlesin hirmujudinatega, mis saab meie ilusast kodumaakonnast, kui me kõik toetuse peaksime saama.
Nagu sellest valust ja vaevast veel vähe olnuks, hankisin ma endale veel terve rea jamasid kaela. Esiteks otsisin ma üles kõik maailma ametnikud, kes mulle mõne kuu pärast igal võimalusel trahve väänama oleksid asunud. Tormasin, toosama kole tuttmüts peos, nende kabinettidesse, rääkisin, kui loll ma olen, ja palusin juhendamist. See oli hämmastavalt arukas ettevõtmine, sest hakkajalik pugemine lõi ametnike silmad särama nagu koolikokk Veeral, kui too 1973. aastal Lasnamäe tagumisse otsa korteriostuloa sai. Mulle jagati lahkelt õpetusi ja nippe, kuidas nende endi eest ära pääseda, ja kui ma oleks nad hiljem fesaris üles otsinud, õnnitleksime teineteist vastakuti juba ka lemmikoomade nimepäeva puhul.
Kõige hullem kadalipp – ja see pole veel tänaseks tervenisti läbitud – oli kindlasti paberimajanduse ajamine põllumajandus- ja toiduametiga. Aga sellest räägin ma teile järgmisel korral. Nagu ka sellest, kuidas äriplaanile toetuse saamiseks peamaja vastust oodates veokijuhi paberid ära tegin.
***
Kolumn on avaldatud 14.04.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis
Pean alustama pöördemomendist, mida kogesin tegelikult juba möödunud aasta juulis. Jah, ma olin end töötuna arvele võtnud, kuid esialgu oli täiesti ükskõik, mis edasi juhtuma hakkab. Kõige tähtsam oli see, et olin vaba. Vaba! Minu jaoks oli see uus ja joovastav kogemus.
Oleks mul taldrikuid keerutades õnnestunud luua kontakt praeguseks juba pilve piiril saba lehvitava krantsi Ginnuga, võtnuksin kiirelt tuure maha. Jõudis ju tema oma lühikese karjääri jooksul korduvalt meie koduõuelt vabadusse murda. Mõnda aega oli tal tunne nagu superstaari saate finalistil, aga siis hakkas hämaraks kiskuma ja kõht läks tühjaks ning puud ja majad ümberringi olid võõrad ja hirmuäratavad. Lõpuks sõitsid varjupaiga näitsikud kohale, meelitasid Ginnu maiusega kuuti ja viisid plate peale järele mõtlema. Nii palju siis vabadusest.
"Tööle tagasi küll ei taha!"
Aga mina hõljusin alles pilvedes. Oli täiesti sürreaalne saada kõne töötukassa poolt mind kantseldama pandud ametnikult hetkel, kui oma karvaseid jalgu laisalt Kotori lahe türkiissinises vees jahutasin. Kujutage ette, ma ei pidanud tööd tegema, veetsin aega paradiisis ja riik kandis mu arvele jõudeelu nautimiseks normaalse toetuskopika.
"Ah et mis on minu edasine tegevuskava?" kergitasin laisalt kulmu ja rüüpasin mõnusa lonksu Montenegro ainsa õlletootja parimat märjukest. Telefonitoru teises otsas valitses kannatlik vaikus. Paus kandis ja ma ei osanud esimese hooga kosta muud, et: "No tööle tagasi ma küll minna ei taha!"
"Kas te hakkate siis ettevõtlusega tegelema?" – "Aga miks ka mitte!" võtsin mina arusaamatutel põhjustel juba praaliva hoiaku.
Eks oli ametnik juba harjunud minusuguseid nurka suruma, sest järgnes ristküsitlus, mille kõrval gestaapo keldrikoridoride külastus olnuks morsipidu. Mul tuli pea istmikust välja võtta ja päriselt kaasa mõtlema hakata.
Kui kerisin peas valdkondi, millega peale kirjutamise kuidagi nina vee peal suudaksin hoida, kargas pähe vaid toitlustus. Kurat, süüa mulle ju meeldib ja mis puudutab kartulipraadimist, siis olen põhimõtteliselt vaese mehe Jamie Oliver, mõtlesin. Arvestades tõika, et elan ühe katuse all veganitest loomakaitsjatega ja et mu aianurgas konutas üksik Ford Transit, mida roosteussid halastamatult servast krõbistasid, oli põhimõtteliselt pool äriplaani juba valmis. Luiskasin mõtted suuremaks kui elu ja leppisin järgmise konsultatsiooniaja kokku.
Nii, jälle vaba! Ah, p****e, õlu on soojaks läinud …
Karma viksis saabast
Suve veetsin nagu moodsa aja Nipernaadi. Lasin päikesel end Rinaldoks praadida ja ilkusin tööd rügavate lähikondlastega. Ei olnud mul mahti märgata turvalises kauguses kemplemist jälgivat karmat, kes rahulikult oma saabast viksis, et sellega parajal hetkel korralik nätakas mu tagapalgete pihta virutada.
Nagu te kõik isegi väga hästi teate, lõppeb Eestimaa suvi järsult nagu kettaga kohtunud saekaatrimehe sõrm. Präuh ja läbi. Ei mingit halastust. Hirm, valu, abitus, hüsteeria ja veri igal pool. Hmm, ma kahtlustan, et Hitchcockil on Maarjamaa juured ...
Ühesõnaga, puud läksid raagu, rändlinnud tegid pakaa ja vanaema kootud kanapasa värvi tuttmüts tuli pähe tõmmata. Üksiti tuli koolitusele minna. Kujutate ette – mina, 45 aastat vana, halli habemetuusti ja kottis silmaalustega looduslikku tonsuuri eviv päss hakkan koolipinki nühkima! Ja mitte lihtsalt kuradi pinki nühkima, vaid endast kümnendi jagu vähem hambaharjaga päkapikke taga ajanud inimestega ajurünnakuid, arutelusid ja neetud arendavaid rühmatöid tegema. Ma olen introvert, kelle südame päiksepoolses toas elab ka üks kapiautist.
"Tõuseb nüüd püsti ja räägib ilusti teistele, kes ta on, kust ta tuleb ja kelleks saada tahab, jah?" Tohib ma parem rendin salatirohelise inimväärikust alandava Bolti tõuksi, sõidan sellega raudteejaama ja heidan liipritele pikali?
Istusin lõuga väristades lume alla mattunud katuseakendega palistatud ängistavas ärklitoa klassis. Päevavalguslampide külm helk tegi silmadele haiget ning tundsin, kuidas higinire mööda selga hoogu võtab ja siis sulpsatusega kanjonisse kukub. Kas see sitt ikka tasub ristil rippumist?
Iseenesest seltskond oli mulle kui jälgivale ja kirjeldavale natuurile homeeriliselt naljakas. Põhimõtteliselt oleks meil kõigil võinud ka hästi pikkade käistega särgid seljas olla. Normaalne hullaribänd, mille ridades oli kanakasvataja, koertetoidu maaletooja, kaks ehitajat, fotograaf, poiss, kes oskas koha tarrendisse panna ... No ja siis muidugi mina, Artist Formally Known As Journalist.
Kogu seda kombot vaagides ei tundunudki ühtäkki enam idee vegantoiduautost hapuks läinud heina hauganud hobuse unenäona. Ja meid juhendama pandud lektor ei paistnudki ihkavat oma jüngreid viglaga surnuks togida ja siis hakklihamasinasse pista. Üks mis kindel – järgnevate kuude jooksul ma lollimaks küll ei jäänud.
Hämmastavalt arukas samm
Äriplaani tekstilise osa koostamine oli mulle kui kirjatsurale võrdlemisi lihtne. Tuli ennast lihtsalt mõõdutundetult kiita ja ähvardada bisnisiga juba esimesel aastal Äripäeva Rikaste TOPi murda. Aga numbrite maailma pelgan ma rohkem kui Donald Trumpiga kõrvuti saunalavale sattumist.
Excel on raudselt sadistidest tulnukate välja mõeldud! Uskuge mind, ma tean, millest räägin. Pelgalt kord kuus sõidupäevikusse auto kilometraaži sisestamine pani mind varem viskipudeli järele haarama. Nüüd tulid mängu püsikulud, põhivarad, amortisatsioon, kauba omahind, prognoositav kasum ja veel terve rida loomi, millest ühtegi Jumala poolt loodud hingeliste nimistus kohe kindlasti kirjas pole. Ja kui sa sõrmega kas või ühe komakohaga kusagil vääratad, kukub see numbrite monstrum miljoniks puslekilluks, mille kokku ladumiseks tuleb veel kolme järge ootava põlvkonna elud juba ette ära rikkuda.
Aga tagasiteed polnud. Karma oli juba oma esimesed obadused ära ladunud ja irvitas nüüd, käed ülbelt puusas, mulle otse kuklasse. Võtsin võrdlevaid hinnapakkumisi, tutvusin tööjõuseaduste ja maksutabelitega, kuulasin kaaskannatajate ettekandeid ja mõtlesin hirmujudinatega, mis saab meie ilusast kodumaakonnast, kui me kõik toetuse peaksime saama.
Nagu sellest valust ja vaevast veel vähe olnuks, hankisin ma endale veel terve rea jamasid kaela. Esiteks otsisin ma üles kõik maailma ametnikud, kes mulle mõne kuu pärast igal võimalusel trahve väänama oleksid asunud. Tormasin, toosama kole tuttmüts peos, nende kabinettidesse, rääkisin, kui loll ma olen, ja palusin juhendamist. See oli hämmastavalt arukas ettevõtmine, sest hakkajalik pugemine lõi ametnike silmad särama nagu koolikokk Veeral, kui too 1973. aastal Lasnamäe tagumisse otsa korteriostuloa sai. Mulle jagati lahkelt õpetusi ja nippe, kuidas nende endi eest ära pääseda, ja kui ma oleks nad hiljem fesaris üles otsinud, õnnitleksime teineteist vastakuti juba ka lemmikoomade nimepäeva puhul.
Kõige hullem kadalipp – ja see pole veel tänaseks tervenisti läbitud – oli kindlasti paberimajanduse ajamine põllumajandus- ja toiduametiga. Aga sellest räägin ma teile järgmisel korral. Nagu ka sellest, kuidas äriplaanile toetuse saamiseks peamaja vastust oodates veokijuhi paberid ära tegin.
***
Kolumn on avaldatud 14.04.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis