Minu suhe rahaga on läbi elu olnud kirglikult dramaatiline kui "Metsiku roosi" viimased kakssada kolmkümmend neli osa. Tõeline armastuse ja vihkamise tulevärk – mina olen raha alati palavalt armastanud ja tema mind jäägitult vihanud. Ometi olen ma patoloogilise fiskaalhälvikuna siiski kuidagi pinnale ulpima suutnud jääda. See müstiline Karabas Barabas, va vigurvänt, pole lasknud mul täiel rinnal laiata ega ka kõduhõngulisse vaesusesse ära närtsida. Olen olnud nagu õnnetu nupp "Tsirkuse" mängulaual, mille saatuseks on kogu aeg kaks ruutu enne finišit redelit mööda tagasi algusesse lohiseda.
Saabunud keskeakriisi magneesiumliku sähvatuse valguses näeb aga kõigevägevam, et olen saatuse suhtes ülimat lugupidamatust üles näitav süüdimatu nähvits. Nimelt otsustasin pisut vähem kui aasta eest, et enne kui Liiva-Annus mulle oma külma ja kondise käe püksi pistab, tuleb saada iseenda peremeheks ning lisaks sõpruse ja armastuse kootud õnnemaikale on tarvis selga ka ärimehe kuube, mille hoolikalt õmmeldud rätsepataskutes pungitaksid rahapakid. Te võite ju siinkohal öelda, et ettevõtlus pole mingi raketiteadus (mnjaa, küll aga on raketiteadus kindlasti korralik bisnjakk), aga kui te mind lähemalt tunneksite, oleksite taolisest plaanist kuuldes kulmude peale kukkunud ja justkui kurjast vaimust vaevatuna omal ajal Ervin Abeli poolt patenteerimata jäänud krambihoogu viljelenud.
Et teile oma tagasihoidlikust (muahaha!) persoonist pisut aimu anda, sobran kulunud servadega mälestusteportfellis ja tõstan välja vändaga ajamasina. Nii, las minna.

"Tahate, ma õpetan teid raha tegema!"
On aasta 1982. Michael Jackson tundub veel konservatiividegi mõistes suht cool ja annab välja legendaarse albumi "Thriller". Steven Spielberg kingib miljonitele unes lendavaid taldrikuid nägevatele vinnilistele nohikutele "E.T.". Mina, kes ma võinuksin olla mõlema märgilise sündmuse sihtgrupi jackpot-isend, istun õndsas teadmatuses ühe tüüpilise nõukaaegse ühisköögi ja otsekukkumisega käimlaga varustatud tikutoosi suuruse korteri elutoas kriibitud polüesterpinnaga laua ääres ning keskendun aktiivselt varalisele rikastumisele. Kohe seletan.
Olin selgeks saanud, et minu päevas kuus pakki "Djubekki" kiskuv vanaisa oli valmis tagajärglasele jäätiseraha andma ainult siis, kui too papi nimel ka vaeva näeb. Mina olin taadi suutnud ära sulatada järgmise skeemiga: andsin välja ainueksemplare eksklusiivsete ajaleht "Edasi" numbritega. Joonistasin päise, kirjutasin kogu sisu alates aknaloost kuni kuulutusteni välja ning varustasin numbri ka kolmekopikalise hinnasildiga. Vana karu peitis rõõmumuige vuntsi sisse ja poetas hõbedase mündi numbriga 20. Kasumimarginaal, mis isegi Sõõrumaal lõua värisema paneks, kas pole!
Ehkki algus tundus atraktiivne kui kuuepromillises joobes ööklubi peldikus trehvatud koristajamutt, kippus edasi kõik ainult allamäge minevat. Paar aastat hiljem tõi toosama kuri saatus mu ellu juudipoisi, kes selle rahvuse kohta levinud üldkuvandit ainult kinnitas.
Elvas, kus ma siis elasin, käisid igal hooajal suvitamas kümned, kui mitte sajad Leningradi haritlased. Ühele sellisele perele pakkusid puhta looduse järgi lehkavate mändide all pinda mu pinginaabri vanemad. Kui täiskasvanute tandemiks olid reserveeritud olemisega professorid, siis poiss Dima oli paksude klaasidega prillide ja nibudeni üles vinnatud viikarite kiuste tõeline mafiosnik-mahhinaator.
"Tahate, ma õpetan teid raha tegema!" sositas ta vandeseltslaslikult ühel järjekordsel päikselisel päeval, kui põõsast rannas silkavaid plikasid piilusime. Muidugi me tahtsime. Pidime selle teadmise eest kõik oma "Turbo" nätsupaberid Dima varadesse ümber kantima. Ja Dima õpetaski. Õpetas meid "Monopoli" mängu kokku joonistama. Meie uhasime vildikatega nagu kärbseseenesousti helpinud onu Raivod ja vaid paar tundi hiljem korjas verisulis mentor mängu käigus kõik need kuramuse rahatähed ja ruutudesse maalitud Nike'id ja Marlborod endale. Käed vajusid ikka täitsa rüppe ära, ausõna. Isegi Martin Helmel oli viimaseid valimistulemusi vaadates törts reipam nägu peas kui meil toona.
Ütleme nii, et 80ndate keskpaigaks oli kõiksus aru saanud, et mulle rahaasju usaldada on umbes sama tark otsus kui Chuck Norrise ees mõlema käega Pikka Peetrit õhku visata. Ma võin panna käe südamele ja öelda, et tervel inimesel pole nii palju hambaid suus, kui palju kordi olen ma lapsena tänavalt kalja ostma minnes enne väravani jõudmist raha jäljetult ära kaotanud. Võin kihla vedada, et kusagil seal suure tamme juures kurvi peal oli mingi müstiline must auk, mis oli spetsialiseerunud üherublaste teise dimensiooni kantimisega. Needuse karussell oli täistuurid üles saanud.
Kurat võtaks, olin juba täismees, kui soetasin oma esimese auto. Ma suutsin selle masina juures teha nii palju valesid otsuseid, et kui temast ükskord lahti sain, olin hoopis ise ostjale võlgu. Üleüldse tundub, et võiksin hoopis oma ärilistest ebaõnnestumistest kolumni kirjutada. Aga seda lehemehed ju minult ei palunud. Plaanid olid hoopis teised, nii et pean hakkama laevanina vaikselt teises suunas seadma.

Praegu ma usun sellesse, mida teen
Kui kõik vahepealsed fopaad kõrvale jätta, olin möödunud aasta kevadeks suutnud häirivalt jätkusuutlikul moel töötada muljetavaldavad üheksa aastat ühes armsas maakonnalehes. Iroonilisel kombel kuulus kõnealune leht sama kontserni haaremisse, mille eelkäijast põrssapõlves erinumbreid voolisin. Nende üheksa aasta jooksul olin võitnud lugejate usalduse, kuid samas ka erialases mõttes küünalt kahest otsast põletanud. Kogu jant tipnes tõigaga, et mul diagnoositi läbipõlemisest tingitud sügav depressioon.
Umbes samal ajal leidis pealik, et teen liiga vähe tööd. Mina aga tundsin, et saan liiga vähe palka. Oli selge, et põnevatest väljakutsetest pungil, kuid samas närvesööval eluetapil on joon all ja tuleb uusi uksi lahti muukima hakata.
2022. aasta juulist kirjutati mind ametlikult sisse töötukassa klientide värvikasse truppi. Ega ma esialgu teadnud, mida päriselt edasi teha tahan, küll aga teadsin, et palgatööle mõne järjekordse kupja lükata-tõmmata lähen vaid siis, kui päike taevas tagurpidi käima hakkab. Või no siis, kui keldrist viimane moosipurk otsa saab.
Lahke nõustaja kuulas mu pained kannatlikult ära, jättis huultel kibelevad isiklikud kommentaarid hilisemaks kolleegidega klatšimiseks ning pani mu kirja ettevõtluskoolitusele. Seal kohatud kirjust seltskonnast ja saadud kogemustest tuleb tulevikus kindlasti juttu.
Ettetõttavalt võin öelda, et tänaseks on äriplaan koostatud, ametnike poolt heaks kiidetud, toetus kätte saadud ning paari nädala eest vormistasin ka firma nimega Suur M OÜ. Intrigeeriva nime peale tulin juba suvel, kui koduköögis teravaid sriracha-kastmeid ning hiljem taimseid võileivakatteid pudelitesse ja purkidesse ajama hakkasin. Muide, hiljuti telefonitsi hoopis muis asjus ühe töömehega suheldes pidi too end kooma kõõksuma. "Mul viskas ekraanile, et suur emm helistab! Ongi selline nimi, jah? Hahaahaa!" Ja mis seal salata, mulle sedasorti nimemaagia sümpatiseerib.
Ahjaa, firma arvel on mul praegu 54 eurot ja 60 senti. See-eest on aga minu suunas teel vinge väliköögitehnika. Hunnik masinaid, mis onu Heinode kõnepruuki kasutades potentsiaalselt s***vad, n***vad ja keevitavad. Reaalsuses peavad nad olema võimelised lihtsalt veganite ja muidu mõistlike toitujate maitsemeeli paitava tänavatoidu valmistamiseks.
Kas sellest plaanist ka asja saab? Karabas Barabasi arvates tõenäoliselt mitte. Aga mul on täiesti suva. "Lappa kotte, KB!" nagu ütleks Genka. Sest vaat praegu ma usun sellesse, mida teen. Ja selle fiilinguga on kõige tähtsam tingimus õnnestumiseks juba täidetud.
Ma armastan head toitu ja näen, mis suunas maailm liigub. Eks näis, kui paljud on valmis minuga samas suunas kulgema. Vähemalt õuel kannatlikult ootav roostes karpidega vana Transit on kindlasti käpp. Alustuseks mulle sellest piisab. Ning et teenida mõned lisaveeringud, mida must auk endasse imeda saaks, kavatsen teid oma edenemiste ja äpardumistega mõnda aega kursis hoida.
Teie aga otsige mind veebist üles. Uudistage, laikige, šeerige, täägige, tellige ja hakake mu uuteks sõpradeks. Sest sõpru pole kunagi liiga palju.
***
Kolumn on avaldatud 24.03.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis