Niisiis veetsin ma kogu möödunud sügise koolipinki nühkides. Tõtt-öelda tuli mitme ammu unustatud hirmuga uuesti silmitsi seista. Klassi ees kõnelemine ja õpetaja ristküsitluse turmtule eest põiklemine pole just toimingud, mida keskealise mehena kogeda sooviks.
Minu sügav kummardus pisikestele inimestele siinkohal. Lastel peab ikka kuramuse kõva närvikava olema, et end keskast läbi lohistada.
Mida loeng edasi, seda rohkem hakkasin ma aru saama, et tegu pole pelgalt maksumaksja raha peal liu laskmisega. Okei, praegu kantakse sulle iga kuu väike õlleraha arvele ja elu on lill, aga üks hetk saab ju pidu läbi. Ja vaat siis on juba hilja jalgu tagumiku alt välja tirima hakata.
Ühesõnaga, hakkasin tasapisi tabelitesse laotavate numbrite taga ka päris asja nägema. Ning mida selgemaks tulevikuvisioon kujunes, seda rohkem hakkasin ma ise asjasse uskuma ja sihipärasemalt tegutsema. Sain aru, et ettevõtjaks hakkamine pole mingi vallatu põige järjekordsele stiilipeole. Et tõmbad aga ülikonna selga ja oledki Bill Gates valmis.
Või no kui nüüd brändingu peale mõelda, siis eks ta ikka natuke on stiilipidu ka. Lihtsalt – pärast tavalist stiilipidu on hommikul väike pohmell ja niudepiirkonnas igatsus intiimsuse järele ning siis läheb elu jälle vanadesse roobastesse. Aga äri ajades on kõik üks lõputu küünlapäev. Unenägu, millesse sa igal hommikul uuesti ärkad. Ja sellisel juhul tuleb teha kõik endast olenev selleks, et unenägu poleks nagu "Elm Streeti luupainaja" või "Põrgu Jaan".

Bürokraatlikud vereimejad
Kuna ma oma ettevõtmisse lapseliku rõõmsameelsuse ja ilmsüüta lootusrikkusega suhtusin, otsustasin asju eos õigesti ajada. Ei mingit nihverdamist ega ülelaskmisi. Ei mingeid arusaamatuid tšekihunnikuid kingakarbis ja ei mingit pastakast imetud hinnapoliitikat.
Et üldse oleks pisikenegi võimalus taolise uussiira taktikaga pinnale hulpima jääda, tuli endale selgeks teha reeglid. Ja minu reeglite väljanuuskimine algas saatuse tahtel põllumajandus- ja toiduametist ehk PTAst.
Oo jaa, see kõledates kipsitatud kabinettides arvuteid tippiv ning kulmu kortsutav maffiajõuk, kes teeb kõik, et sind vahele võtta ja kõikvõimalike trahvikviitungitega veriseks tombuks taguda. Selline pilt oli mulle igatahes vaimusilma joonistunud, ning astudes võitlusse endast kordades tugevama vastasega, tuli kavandada kaval strateegia. Ning mis saab olla parem plaan kui end peksu ootamata kohe süüdimatult lolliks teha.
Selle asemel et hakata salaja katsetama ja hõlma alt piiludes nihverdama, lõin ühe ülalkirjeldatud kabineti ukse lahti nii, et Arnold Rüütli foto seinalt klirinal põrandale kukkus.
"Tere! Mina olen alustav ettevõtja ja tean sanitaarreeglitest sama palju kui ninasarvik molekulaarbioloogiast. Palun hoidke mind käest ja juhatage valguse poole!" Midagi sellist ma röögatasin ja jäin siis ametnikule naeratades otsa vaatama. Kui Priit Kuusk seda hetke oleks pealt näinud, ei kardaks ta enam kunagi eetrivaikust. Ma reaalselt kuulsin tolmu põrandale kukkumas ja vaatasin, kuidas aeg armutult nagisse riputatud kolepruuni mantlit sööb.
Tegelikult polnud mul tol õndsal hetkel aimugi, millised õudused mind ees ootavad. Kas te olete kuulnud midagi enesekontrolliplaanidest, säilivussertifikaatidest, toitlustushügieeni koolitustest või koduköögi käitlusplaani koostamisest? Oskasite te karta, et teie tööpinnal võib elada puuküürnik nimega Listeeria või et teie kraanivesi võib tappa hobuse? Vaat, mina ka ei teadnud. Aga ega neid teadmisi niisama ei saa kah. Nende eest tuleb maksta. Tuleb maksta nii, et ninast veri väljas ja silmamunad kipitavad. Avad õudusevärinal järjekordse laboriarve, tood garaažist haamri ja peksad lapse hoiupõrsa pilbasteks.
Kusjuures mitte vähe pole teste, mille loogilisust lahti seletades jääks isegi Peeter Oja häbisse. Näiteks toosama kraanivee test. Arvake ära, kes selle minu ühe kuu õllefondi suuruse summa eest ära tegi? Sama ettevõte, kes mulle vee- ja kanalisatsiooniteenust pakub! Saate aru – need vereimejad röövisid mu paljaks, et anda paber, mis tõendab, et vesi, mida nad mulle müüvad, kõlbab juua küll!

Miks ma pean purki …
Üks asi on raha, mille teenimiseks tuleb see paradoksaalsel kombel kõigepealt kellelegi ära anda. Hoopis teine lugu on aga eneseväärikusega.
Pean siinkohal rääkima, kuidas käisin tervisetõendit hankimas. Ja toitlustusega tegeleva inimese tervisetõend pole mingi tavaline tervisetõend.
Okei, on ju arusaadav, et kui pakud inimestele süüa, ei ole päris viisakas koolerahaige või marutõbine olla. No olgu, mõõtke mu vererõhku, vaadake kurku ja võtke näpuotsast verd, aga miks ma pean purki sittuma, kui ma pole päevagi kunstikoolis käinud?!
Kõigepealt pead sa minema apteeki, kus proovid poolsosinal küsida sõltumatute teadlaste poolt heaks kiidetud anumat mustuseproovi jaoks. Apteeker, vana tropp, loomulikult kuuleb ja saab delikaatsest murest aru. Aga ei, siis on vaja kurti mängida ja kriisata: "Mida te tahate!?" No kordad vähe valjemini. "Mitte ei kuule, härra! Rääkige nüüd inimese kombel!" Ja kaobki igasugune enesevalitsus ning juba sa lõugad nagu raudteeliiprite külge seotud suva Ivar, kes näeb rongitulesid lähenemas: "Üks sitaproovi purk, palun!" – "Mis te kisendate, ega ma kurt ei ole …"
Sellest, kui alandav on järgmine vaatus, mis leiab aset tualettruumis, ma parem detailselt rääkima ei hakka. Aga kirsiks tordil jääb kõnealuse purgiga haigemaja külastus. Mul ei lähe iialgi meelest see hetk, kui oma noosiga arstikabinetti sisenesin ja näost õhetades istet võtsin. "Oi, tervist ajakirjanikuhärra! Teil on nii toredad lood! Just teie pärast ma ajalehte tellingi!"
Jajah, misiganes. Kui sa seisad samal ajal keset tuba, hoides käes teadagi mida, on igasugused komplimendid kohatud. "Pange see laua nurga peale," teatas kaugenedes lehvitavas keskeas naisarst ning hakkas pabereid täitma.
Nii me seal pastakasahinat kuulasime. Vähemalt seitse aastat ülikoolis tudeerinud meedik, ajakirjanik ja tema pluss üks. Sellise kogemuse järel tundus kopsuröntgen juba spaaprotseduurina.
Tänaseks on minuga tehtud nii palju teste, et võiksin ilma igasuguse konkursita kosmoselaeva astuda ja Marsile põrutada. Ja minu pakutavad toidud peaksid kõlbama nii Kim Jong Unile, dalai-laamale kui Adrian Monkile. Ja küll nad kõlbaksidki. Mul läheb veel rahvusvaheliseks kasvamisega törts aega.

Veokiload nagu naksti
Eestlane on üks imelik loom. Me lihtsalt armastame kannatusi. Silm kohe otsib kubjast, kellelt paar piitsahoopi juurde lunida. Nii minagi.
Vaevalt sain kõik PTA-paberid korda ja äriplaani tähtsatele ninadele ülevaatamiseks saadetud, kui hakkas sügelema. Igasugune ametlik menetlemine venib ju teatavasti nagu kivi tõmmanud Viinamäe tigu. Kuu aega pöidlakeerutamist oli seega garanteeritud, sest vastust oodates ärilises plaanis tegutseda ei tohtinud.
Seepärast tõmbasin oma vaestemaja konsultandile traati ja uurisin, kas on veel mingeid riiklikke rahasid, mida kulutada saaksin. Oligi! Juba järgmisel päeval registreerisin end kursustele ning tegin ära C-kategooria juhiload ja veokijuhi kutsetunnistuse. No et kui saiaäri vastu taevast lendab, tõmban nailonsokid jalga, hüppan rekasse ja hakkan Poola kiirteedel ilmsüüta liiklejate ajusid trukkima. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et selle aasta veebruaris saabus habras ja valulik hetk, kus taoline alternatiiv paistis juba vägagi realistlikuna.
Aga sellest juba järgmine kord. Vabandage mind, ma pean nüüd minema oma viimasest üritusest üle jäänud 40 sushi-võikut kellelegi maha parseldama …

Kolumn on avaldatud 05.05.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis