Kui olin oma äriplaani kaitstud saanud ning õppejõu kiituste ja sooja käepigistuse saatel ettevõtluskoolituse lõpudiplomit vastu võtsin, valdas mind viivuks tunne, nagu oleksin midagi üüratult suurt korda saatnud. Olin nagu ilma suurema rüseluseta kerkinud nende tüüpide sekka, kes vihisevad ringi kosmoses, leiutavad vähiravimeid, panevad vaikima kahureid või vormistavad kargest kaevuveest maitsvat punaveini. Kasutades naabrimehe sõnu: nii kõva vend, et murra või kaigas p****e pooleks.
Tõtt-öelda ei tulnud mu hallolluse kitsamateski koridorides jutuks, et ma ei võiks töötukassalt toetust saada. "See kutt on geenius! Pange rahalaevad teele! Kas te ei näe, kuidas maailm ägab muutuse ootuses ja see suurepärane roostes pirukatrandulett on võimeline aplate omnivooride silmad avama! Avanti!" Umbes niisuguseid kõnesid kujutasin ette kostvat komisjonilaua ümber, mis mu äriplaani servast servani värskelt läbi on menetlenud.
Nädalad kulgesid veokit kaigaste vahele parkides, kahveltõstukiga tünne tõstes ja kõikvõimalike ohtlike veoste leppekoode pähe õppides. Vahel küll vaatasin noid kaabude poole kaldu ja käiguvahetusest puhkavat kätt tõrviku järele sirutada soovivaid kaasõppureid ja mõtlesin, et … kuidas ometi? Ja miks? Mulle meeldib hirmsasti juhtida suuri masinaid, aga kui selleks peab olema kibestunult räuskav nailonsokkloom, peaks vist veel ringi vaatama. Õnneks on ju papp kohe-kohe arvele potsatamas.
Aga kõigepealt potsatas postkasti hoopis kiri. Ja kui ma seda lugesin, potsatasin ise toolist mööda otse värskelt poleeritud laminaatparketile, nii et mu kannikast pooleteist sentimeetri kaugusel kangeks tõmmanud kassi vurrud lööklaines looma kukla peal sajandiksekundiks Mihkel Raua eitamisfaasi meenutava patsi moodustasid.
Kiri tuli töötukassast, kuid ei sisaldanud kaugeltki oodatud rõõmusõnumeid.

Naine päästis hädast
Kui jutt lühidalt kokku võtta, heideti mulle ette tõika, et olen ühe juba eksisteeriva firma omanik (pillimehe teenuse pakkumiseks asutatud Pink Productions OÜ – toim.). Ja et kui tahan raha saada, siis marss firmast lesta tõmmata ja siis kuus kuud põõsas nina nokkida. Ja just pool aastat enne seda kirja oli mu konsultant vandunud vaarisa valehammaste nimel, et piisab firma juhatusest taandumisest.
Mõistagi tabas mind raev, mille kõrval äikesejumal Thor oma kuvaldaga oleks paistnud sama kurjakuulutav kui Lauri Hussar, kes riigikogus ansambel Helmeid tulutult vaigistada püüab. Aga ma olen ikkagi härrasmees. Ja härrasmees kenade prouade peale häält ei tõsta. Isegi telefonis mitte.
Et siis keeran alla küljeklaasi, süütan Rumba, annan gaasi? No ei! Härrasmees otsib delikaatselt üles augud seaduses ja pääseb ilma suurema tolmutamiseta teispoole kiviseina.
Minu päästerõngaks sai tõik, et eelmine firma oli loodud abielus olles ning kui eriklauslit pole kehtestatud, on ühest küljest ametlikult minu proua puusanõks ja üksiti kuulub pool firmast automaatselt temale. Ning kae aga rõõmu – 50 prossa osalust on toetuse saamiseks igati koššer äriline seisund.
Rekameeste ametiühing võis kergendunult ohata. Veel polnud mind nende ridadesse karta. Aga see ei tähenda, et nüüd olid ohvrid toodud ja rada hoovõtuks puhtaks tehtud. Ragistamine alles algas.

Myrakas kohtub Exceliga
Tõsi, viimastel kuudel oli mu arvelt läbi libisenud nii palju raha, et kui see ka korraga Reitelmanni kätte oleks antud, oleks paak ikka poolenisti tühjaks jäänud. Ja nüüd äkki saanuksin endale kas või viikidega püksid, läikivad nööpidega saapad ja spatsiirkepi osta. Aga ei tohtinud. Äriplaanis oli kõik sõna sõnalt kirjas ning kui blenderi hõbeuuri vastu vahetad, siis see juba tähelepanelikel ametnikel märkamata ei jää.
Kuna mul oli kodutöö tehtud, siis panin kogu rahanatukese ühe päevaga huugama. Oma kolumni esimeses peatükis ma lugejaile ei valetanud – kui kuller mu õuele euroaluse täie roostevabast terasest keeruliste nimede ja arusaamatute funktsioonidega köögimasinaid maha tõstis, oli mu vastloodud firma arvel tõepoolest vaid mõnikümmend eurot. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et ega sellega firma veel teenimiseks kaugeltki valmis polnud.
Ma ei tea, kas oli hell roosa haldjas mulle midagi õlle sisse tilgutanud või otsis Saatus õelalt irvitades endale igavledes midagi jälgimiseks, aga ma olin esimese hooga pähe võtnud, et suudan kõik asjad uues bisnises ise jonksu ajada. Hahaa! Olgu kõigevägevam mulle tunnistajaks, proovisin isegi ise raamatupidamist teha. Ma ei olnud veel pooligi oste tabelisse sisse ladunud, kui bilanss oli juba paigast ära ja minul nutuvõru ümber suu.
Põhimõtteliselt võiks siit rahvatarkuse välja voolida: iga kord, kui Myrakas Exceli poole vaatab, saab kusagil üks raamatupidaja imepisikese orgasmi.

Jah, teengi sõpradega äri!
Äri tähendab raha ja raha taga on numbrid, aga aga kaugeltki mitte kogu ettevõtluslik paberimajandus ei koosne arvudest ja valemitest. Dokumentidesse raiutud sõnal on jõud, mis võib nii kraani juurde juhatada kui kinnimajja heita. Kõige hullem on see, kui sa ei tea, milliseid pabereid sul kitsal kuristikurajakesel püsimiseks vaja läheb. Trahvitrollid ja konkurendid on kohe hakkamas ja ongi su unistus helgemast tulevikust tuhandeks killuks.
Ma võin öelda, et ainuüksi paberipakiga, mida kannan oma food truck'i kindalaekas permanentselt igale üritusele sõites kaasas, võib muretult lömastada nii kärbse kui õnnetu härja, kelle laubale ta oma karvaseide jalgu kokku hõõruma on laskunud. Töötajate tervisetõendid, hügieenikoolituste sertifikaadid, töölepingud, kodused veeproovid, toodete laboritulemused, tooraine saatelehed, sünnitunnistuse koopia, väljavõte lasteaias saadud traumadest, esimese armastuse neiupõlvenimi ja isikukood, fototõend minust 1987. aastal Nõo kolhoosi põllul peete kõplamas... No enam-vähem nii ongi.
Nii palju tuli mõistus ikka koju, et vihjata abijõudude hädatarvilikkusele. Öeldakse küll, et sõpradega koos äri tegemine on sama arukas kui ühiskondliku käimla ukselinki lakkuda, aga minu usk headusesse ja aususesse pole kõige ümbersündiva kiuste veel kustunud. Mu head kamraadid võitlevad nüüd minuga ühise asja eest, aga suhted raiusime digiallkirjadega pitseeritud paberitesse ning lihvisime asjaajamise võimalikult läbipaistvaks.
Sellega seoses proovisin teha ka oma elu esimesed töövõtulepingud. Saatsin need raamatupidajale ülevaatamiseks. Ma arvan, et kulus umbes 47 sekundit, kui too mulle traati tõmbas ja keelt närides naerupurskeid tagasi hoides selgitada püüdis, kui lapsiku käkerdise peale ma oma viimased tunnid kulutanud olen. Tuli välja, et mitte neli rida, vaid neli lehekülge on mõõdupuuks ning kõik need kuramuse õigused, kohustused ja "foorss mažöörid" on vaja seibideks lahti kirjutada. Mul isegi polnud piinlik, et ma taoliste jõledustega kursis polnud.

Hüvasti, vana sõber!
Nagu ma juba ütlesin, on 6000 eurot ilus summa, aga ühe ettevõtte alustamisel haletsusväärselt marginaalse väärtusega. Olen pidanud tooma valusaid ja veel valusamaid ohvreid, et kännu tagant pääsemiseni välja venitada.
Neist kõige karmim oli hüvastijätt vana sõbraga. Ei, tal polnud küljes käsi ega jalgu ning ta ei rääkinud minuga päevapoliitilistel teemadel. Aga hing oli tal küll ja see tiksus oma pisikese, kuid tubli 650kuupmeetrise mootori taga täpsemelt sama rütmi, mis minu oma. Koos tolle semuga seltsis tuhisedes sai mõõdetud tuhandeid kilomeetreid maanteelinti.
Müüsin oma sõbra maha, et maksta tekkinud võlad. Peale tehingut ei olnud mul ei tsiklit ega raha, lihtsalt lootus, et olen sammukese läbimurdele lähemal.
Praegu, kui teile seda kolumnit kriban, olen oma viimased säästud pannud suure hunniku tooraine alla. Kahe päeva pärast läheb lahti. Ainuüksi sel nädalal on ees ootamast kolm suurt sündmust. Mul pole õrna aimugi, kuidas läheb. Aga ma tean, kuidas ei tohi minna. Hoidke mulle pöialt!

Kolumn on avaldatud 26.05.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis