Kommenteeri

Äripäeva kolumn, osa 5

Rikkad kunded sõid Äripäeva kolumnisti Üllar "Myrakas" Priksi veganvõikusid, nagu homset poleks. Üks neist pidas järjekorras seisnud hordidele haaravaid kiidukõnesidki.
Tõenäoliselt poleks ma tohtinud oma Ford Transitiga ülevaatuselt läbi pääseda. See oli puhas ime ning mul pole õrna aimu ka, mida see vahva tunkedes vunts, kes mu masina pead vangutades üle vaatas, teedele lubava templi eest päriselt saada lootis. Mina maksin ära niigi jaburalt suure ülevaatuse läbiviimise tasu ja kergitasin nokatsit. Nüüd tuli lihtsalt loota, et kaubik keset suve algosadeks ei lagune. Siinkohal pean ära rääkima, miks selline veider pill üldse minu valduses on. Ei tassi ma ju vabast ajast suures koguses küprokit ega passi põõsas kaheraudsega ülesöönud metssigu. Igapäevase õllekasti saab kogenud kavaler koju taritud isegi Daewoo Ticoga, kui ülesmäge minekut pole.

Minu vabaduse kahur
Asi on selles, et mõne aasta eest valdas mind sundmõte soetada endale suvila. No kurat, põgened linnakärast looduse rüppe. Seal lood ja toimetad nagu Puškin või Balzac. Vahepeal tipid oma nobedate näppudega klaviatuuril umbmetafoore, siis käid aianurgas rabarberipuhmast silitamas või püüad järele aimata tiirase metsvindi armuhüüdu. Elu on ilusam kui Tinky Winkyl, Pol, La-Lal, No-Nol ja Dipsyl kokku. Sügisel lööd paberipatakaga kirjastaja uimaseks ja nõuad honorariks tuhat rubla trükipoogna eest. Kuradi tärgeldatud Hugo Bossi särgis nihelev želeeseitliga tõbras! Ah et selliste sissetulekutega tulingi tähtsasse klaasist seintega majja nalja tegema? Häbi!
Ma ei väärinud põhimõtteliselt isegi seda õhku hingama, mis suvilapõksu välikäimla juures sirelipõõsas hõljus, ammugi siis kõnealust sisse kukkunud katusega paarikümneruutmeetrist hütti ennast, mille pärisomanikuks oli nagunii tegelikult härra vamm isiklikult. Vaat ja siis ma mõtlesin küll, et minge p****e oma talsete ja euriboridega. Võtsin sõbralt paar kilo laenu ja tõstsin Tartus Annelinnas ühed küprokimehed tumesinisest Transitist välja. Kui mul poleks nii vingeid leeke peal olnud, oleksin märganud, kui häirivalt rõõmsad nad autost vabanedes olid. Aga lõppeks polnud vahet. See oli minu ratastel suvila, minu nunnu, minu vabaduse kahur, mis pidi mind viima Eesti kõige maalilisematesse paikadesse. Tollest Transitist pidi saama minu igast asendist maailma kõige ilusama vaatega loomepunker. Takkajärele tuleb tunnistada, et sõitsin temaga korra mere äärde ja kaks korda sõbra juurde jooma. Enamiku ajast passis tuhmunud esituledega vanur tagaaias ja meenutas hajameelselt õli tilkudes kauneid aegu, mil ta regulaarselt Soome vahet sõitis ning Koskenkorva aurudes lamelaubalisi augunalju pajatavaid Kalevipoegasid kuulatas.

Koormarihm ja pooltühi korvpall
Nüüd oli aeg Transit uuele elule äratada. Mööbel oli juba kunkusse sisse ehitatud, oli vaja veel leida koht ja kinnitus külmikule. Külmikule, mille ostsin mingist kahtlasest Lasnamäe garaažist tüübi käest, kes haises küüslaugu järele ning kes läbi dressipükste taskute lakkamatult oma mune sügas. Selle tüübi pärisnime ma ei tea, aga nägu oli küll Ljohha oma. Külmikut bussi installeerides panin mängu kõik oma olematud insenerioskused. Kinnitasin põrandale raami, ehitasin selle peale ratastel plate ... Naabrimees vahtis juhmi näoga, kuidas tema hoole ja armastusega ettevalmistatud jaanilõket pilbashaaval laiali tassin, ja rehmas tülpinult käega. Mõnda aega kostus garaaži kaugemast sopist sellist kolinat ja sajatusi, nagu oleksin Metsatöllu bändiproovi sattunud. Siis ilmus aga uksele võidukalt naeratav naabrimees, ühes käes koormarihm ja teises pooltühi (optimistidele siis pooltäis) korvpall. Ma ei hakka lahti seletama, kuidas see komplekt toimis, aga ta toimis. Ja toimib siiani.
Ja siis jõudis kätte päev, mil pidime minema oma esimesele väljasõidule. Nagu kiuste, olid tiimi naishinged sel päeval hõivatud, ja nagu kiuste, oli tarvis toitlustada suurt hulka liiga rikkaid ja liiga edukaid inimesi. Gurud niutsusid naudingust Latitude59 aftekas oli pidu, kuhu kogunesid lõõgastuma kõik need eri maailma otsast kokku tulnud miljardärid, kes ingelinvestoritena iduettevõtete kurvikamatele ükssarvikutele küüsi taha ajada soovisid. Nende soengud olid laitmatud, säravvalged hambakaared helkisid ööpimeduses kui paarituvad jaaniussid ja kui nad sust mööda hõljusid, hingasid tahtmatult sisse umbes poole Eesti keskmise kuupalga väärtuses parfüümihõngu. Pidulised laksasid muretult veine, mille vaadistamise aastal Leninil veel vuntsid ei kasvanud, ja arutasid, millise eksootilise looma nahaga lasta katta oma jahi päevitusdeki istmekatted. Ja siis seisid sealsamas läheduses üheks ööks glamuuriooasiks kehastunud Krummi kvartali suvalise tehasehoone seina ääres kaks hirmunud näoga Mulgistani jossi oma läbiroostetanud karpidega Transitiga, milles oli kollase koormarihma ja katikse korvpalli abiga kinni tõmmatud Ljohha vana külmik. Need kaks jossi olid kaasa võtnud ka kastitäie kukleid ja kujutasid ette, et hakkavad miljardäridele võikusid tegema. Noh, et lihtne ja tegus amps või nii. Juba lapsena sai hommikuse teetassi kõrvale keeduvorstiga võisaia haugatud ja vaata, kui ponksid punnid me tänaseks oleme.
Ma olen oma natuurilt kõige valem mees tegelemaks ettevõtlusega. Kohmakas, tagasihoidlik ja möku. Minu kogukasse kehasse on topitud kaks pisemat isiksust. Üks neist on introvert ja teine autist. Ja loota, et need kaks koos kenasti toimetada suudavad, on sama jabur kui januks jahedat äädikat juua. Võõrastega suhtlemine on minu jaoks suur väljakutse niisamagi. Nüüd tuli seda teha inglise keeles ning kulinaarsetes sfäärides. Mu võõrkeelte oskuslevel on “Aim Ö Reed Pentselboks”, aga nüüd pidin järsku seletama, kuidas täpselt oma baklažaanid ära marineerisin. Vunderbaar, noh! Aga ei midagi. Alguses natuke kokutasin, ent tunnike hiljem avastasin ka ise imestusega, et räägin mingi viiepuudaste kuldkettide all ägava šotlasega tšillide fermenteerimisest.
Need rahabossid sõid, nagu homset poleks. Gurud, kellel ei mahu raha arve peale ära ja kellel on iga varba jaoks oma pediküür, niutsusid naudingust ja seisid sabas nagu nõukaaja memmed, kes olid kuskilt kuulnud, et apteeki on värsket vatti peale toodud. Mina neid suuri välismaiseid kalasid ju ei tea, aga meie oma Sandor Liive tõmbas vegankiluvõiku peale nii ketasse, et hakkas vabatahtlikult pooleks tunniks meie müügijuhiks ja pidas järjekorras seisvatele hordidele haaravaid kiidukõnesid. Mu paarimees, kes oli ülesandeks saanud võikude grilliks ettevalmistuse, istus õhtu otsa Ljohha külmiku taga ja laotas kuklitele marineeritud sibularattaid, mille toormaterjali paari päeva eest soodsalt Maximast soetanud olime. Kui peakokk peo lõppedes kuudist välja sai, tegi ta värisevate kätega vaikides kolm suitsu ja tõmbas seejärel ühe lonksuga hinge alla purgitäie sooja õlut. “Noh, saime vist kulud tasa?” küsis ta kõhkleval toonil. Jah, saime. Kenasti saime.

Nii rebelid olemegi
Aga saatusele meeldib kangesti näkku panna ja nii sitsisime paar päeva hiljem eduelamusest tiivustatuna Puhja pannkoogifestivalil, kus alalhoidlikud emad meie telgist järglased kaarega mööda viisid, et nood saaksid sama raha eest mikrolaineahjus soojendatud lödiburgeri soetada. Sest neil on kananokkadest ja rupsiktest kokku lastud massis ikka natukene päris liha ka. Ja seda on kasvavale organismile teatavasti vaja. Kui sellist kama suhkruvatiga kihiti laduda, on kõht kuni viimsepäevani korras. Ja et me ennast häbipostis sitsides veel sitemini tunneks, koondusid Puhja parmud oma kaheliitriste Bocki-pudelitega lähima õllelaua taha ja möirgasid röhatuste vahele. “Suur emm! Höö-höö-höö! Mine emmi, nahh!”
Seda juttu toksides on meie tiimil värskelt selja taga osalemine esimesel tõeliselt suurel bakhanaalil. Jah, me käisime Grillfestil, sest me oleme nii rebelid lihtsalt. Otsustasime, et ajame vardas keerlevate põrsarümpade keskel rinnad kummi ja õpetame inimesi jätkusuutlikult toituma. Kuidas me õnnestusime? No eks järgmises osas muljetan.

Kolumn on avaldatud 16.06.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis

Lisa kommentaar

Email again: