Kui Grillfesti peakorraldaja Auris Rätsep mulle kevadel helistas, tundsin end erilise ja kõrvusttõstetuna. See vana on ikka nii kõva müügimees, et jätab Maxima kassade juures pensionisammastest sonivad roosade triiksärkidega poisiklutid pikalt selja taha. Kui nondest saab lahti lausega "Andke andeks, aga ema ei luba mul võõrastega rääkida!" või "Kas ma tõesti näen välja, nagu veaksin kuuekümneni?", siis Auris ei anna sulle võimalust isegi õhku kopsudesse tõmmata, et midagi kobisema hakata. Ja sõnadega maalida see mees juba mõistab.

Mängleva kergusega tegi ta mulle selgeks, kui kuum teema veganlus on ning kuidas põhimõtteliselt tuleks minu keeldumise puhul kogu pidu üldse ära jätta. Loomulikult pani ta mind uskuma, et küsib ainult minult kommiraha suuruse kohatasu. Ja loomulikult lubas ta mulle festivaliala parimat platsi ning tasuta promo pealaval. Vinge!

Kui pooletunnise reklaamiklubisessiooni järel telefoni kinni vajutasin, olin üle kere higine, justkui oleksin äsja saunamaratoni kestvusvõistluse finaalist võitjana välja astunud. Jõin joonelt värskendava kuuspaki ja asusin ettevalmistusi tegema.

Kahepäevane täismahus festival paneb vere kiiremini käima ka kogenud kavaleril, minusuguse kollanoka ajas see aga pehmelt öeldes paanikasse. Okei, sa pead leidma endale ja töötajatele soodsa elamise, sa pead tegema sihtgrupile suunatud reklaami, pead välja nuputama tooraine kogused ... Ennekõike pead sa aga leidma raha, et kõik ettevõtmisega seotud kulud ära katta. Seda mõistagi lootuses, et kogu ristil rippumine sulle lõppeks ka sisse toob.

On omamoodi irooniline, et vankrit käima lükata oled aidanud just sina, armas lugeja. Esimeseks seemneks on olnud just kolumnid, mida siia-sinna kirjutan. Ka seesama juturida, mida sa praegu oma hommikukohvi kõrvale veerid, aitab mul osta mõned pakid suitsutofut või tasuda auto kütusearve.

Ühest küljest olen endale stardikapitali justkui välja jutustanud, aga teisalt olen ühe tööga teist tööd toitnud. Kuna Euro Jackpoti peavõit vajalikuks hetkeks veel 110 miljonini polnud kerkinud, ei hakanud ma lotomängimisele aega kulutama ja tegin kantimisi nii-öelda ühe ettevõtte sees.

Olgem ausad, koguste arvestamine on üks paras hiromantia. Seda, kas sa rahvale korda lähed või kas keegi on hommikul ilmataadi kohvi sisse kusnud, ei tea keegi enne, kui sitt päriselt ventikasse lendab. Algajaid lükkab takka aga püha lihtsameelsus ise.

Mina põrutasin välja täispanga peale ehk siis vihtusin tiimiga valmis nii palju pläusti, kui arvasime kolme tööka kätepaariga konveiermeetodil rahvale ette anda suutvat. Slogani "Käsi kullas, perse mullas!" võiks lollid optimistid endale lausa otsa ette tätoveerida lasta.

"Preppimise" motti tõmbasid pisut ehk maha esimesed kahtlase hõnguga teated Grillfesti toimkonna poolt. Kõigepealt selgus, et eraldi tuleb korraldajaile maksta veel ka elektri eest. Ja kui sa tahad oma seened külmas hoida ja võikud grilli vahel kuumaks ajada, siis palud endale rikkevoolukaitsmega kilpi kas või põlvili maas aeledes.

Muutunud oli ka Aurise retoorika, kellelt osavõtutasu maksmisele tähtajapikendust kauplesin. Pika ilukõne asemel sain napi vastuse, et Grillfest pole laenukontor. Õnneks selle hädavajaliku venitusloa ma temalt siiski sain.

Tegelikult kõik arusaadav – diil oli sõlmitud, klient taskus ja ettevõtluskoolituse järeleaitamistundide eest ma ju maksnud polnud. Ses mõttes no hard feelings, Auris!

Bussinina Pärnu peale suunates olin tegelikult juba päris tüüne ja enesekindel. Läksin ülejäänud tiimist varem ehk siis ürituse-eelsel päeval. Kuna ees ootasid kitsad olud, pidid kõik kauplejad end varem üles seadma.

Vallikääru ümbruses toimus tõeline Waterloo lahing. Laipu just näha polnud, aga nagu korralikule välilaatsaretile kohane, kõrgus kõikjal telke, praksusid lõkked ning paukusid kaubikute uksed.

Kogu selle postapokalüptilise anarhia keskelt õnnestus mul peakorraldaja siiski üles leida. Auris viskas asjalikult mulle käe pihku ja näitas vaba käe nimetissõrmega festivali epitsentrist väljas asuva allee suunas. "Vaat sinna kahe puu vahele suru ennast ära," teatas ta ning haihtus siis õhku nagu oleks inimküüntest vammuse selga tõmmanud.

Jõllitasin juhmilt kõnnitee servas turritavaid põlispuid, mille vahe tundus isegi hundiratta viskamiseks liiga väike, kehitasin siis õlgu ja rammisin bussi paika.

Alles nüüd oli mul mahti uudistada, kes mu naabriteks olid. Bussist paremal oli meditsiinilise esmaabi telk ja vasakul – hoidke nüüd oma hobuseid – aiaga piiratud meesteurinaalid, millele assisteeris majesteetlikult sinises toonis teisaldavate peldikute sirge rivi. No kuram, nüüd võisin muretult juua nii palju õlut, kui sisse mahtus, ja siis noaga sõrme maha lõigata. Lahendused muredele asusid kõik vaid meetrikese kaugusel.

Panin kola üles, lasin kaasavõetud poolikust pakist hea soru veini ja suundusin juba muretult linna peale aklimatiseeruma.

Seda hullust, mis valitses muistse vallikraavi serval järgmised kaks päeva, on keeruline sõnadesse panna. Õhk oli rasvasest suitsust nii paks, et sellest tuli end matšeetega läbi raiuda. Lisaks ajasid suured pärnapuud, mille all pesitsesime, välja kleepuvat löga, mis õhus hõljuva saasta pindade külge põhjalikult kinni liimis. Juba esimese päeva lõunaks oli mu kallis jäätisemasin sellise sitakorra all, et pidasin teda lühikest kasvu naftašeigiks ja tervitasin viisakalt kummardades.

Kuuepromillises joobes inimesi vooris telgi ees edasi-tagasi. Peatuti põgusalt selleks et kraaksatada kiledal häälel "Suur emm!", visata mõni mahe võmbanali ning suunduda siis tihedasse inimmassi kärsanud seakuubikuid vitsutama. Tõtt-öelda polnud neile midagi ette heita, sest just selleks olid nad ju Grillfestile tulnud.

Paar eriti lahedat seika mainin ka siinkohal ära. Näiteks seisis ühtäkki meie leti ees üks suur mehekolge, kes oli veidi aja eest praeseentega grillvõiku soetanud. Ta põrnitses meid viivu kurjakuulutava pilguga ja küsis siis: "Noh, tagasisidet ka tahate või?". Ma polnud tegelikult üldse kindel, et tahan, aga vastasin siiski jaatavalt, meenutades samal ajal mõttes "Jääaja" dodosid, kes end heast peast kaljuservalt alla kukutasid.

"Teate, see oli kõige parem asi, mida ma kogu selle festivali jooksul maitsnud olen!"

Kuulsin summutatud niutsatust ja nägin silmanurgast, kuidas kallis kolleeg lukust lahti popsatanud põlvedele lauaservast tuge otsib.

Meie leti juurde leidis tee ka üks hoopis pisikest kasvu mehepoeg. Vaid paari tunni eest oli ta Facebookis uurinud, mis kellani me oma putka lahti hoiame. Tundsin ta kohe ära ja ajasime pikalt veganjuttu. Samal ajal valmistasime kutile võiku, millesse hambaid lüües mees mõnust mõmises ja seejärel oma järgmist kuritegu sooritama suundus.

Natukese aja pärast oli ta tagasi, et võtta veel üks grillvõileib ja veganjuttu ajada. Tunnike hiljem oli ta tagasi koos sõbraga, et protseduuri korrata. Õhtuhämaruses ilmus ta meie juurde veel neljandatki korda, et võtta väsitava päeva lõpetuseks väike võiku ja igaks juhuks ka pannkoogid jäätisega. Ausõna, sellele tüübile oleks parima seedija vimpli kinkida tahtnud.

Kuna meie juures peatusid pikemalt ainult need, kes lihast suuremat ei hoolinud, oli meil ka piisavalt palju vaba aega. Ja kui inimesel on igav, siis ta hakkab lollusi tegema.

Meie lükkasime käima joomismängu. Iga kord, kui keegi hüüdis "Siin ei olegi liha!", võtsime lonksu. Pole vist vaja mainida, et öösel telgile katteseinu ette riputades olime nagu makaronid tsentrifuugis ja lõkerdasime ülemeelikult naerda.

Oih, paistab, et olengi terve interneti täis kirjutanud. Et Äripäeval ikka talsetest ja kasumimarginaalidest kirjutamiseks ruumi jääks, tõmban otsad kokku.

Kas Grillfestil tasus käia? Jah, kohe kindlasti. Raha oli küll peale peo lõppu sama palju, kui ettevalmistustega alustades, aga kogemus, mille saime, oli kuldaväärt. Nagu teada, siis ühised läbielamised liidavad ning üksiti saime endale suure hulga fänne ja sõlmisime häid suhteid nii mõnegi platsil trehvatud kauplejaga. Üksiti saime teada, et moodsad urinaalid ei haisegi eriti palju hullemini kui kärssav liha ja et välitoitlustja põhivarasse peab kuuluma üks korralik survepesur.

Ahjaa – et kas ma läheksin Grillfestile uuesti? Selles elus tõenäoliselt mitte.