Ma lõin oma pisikese ettevõtte selle aasta märtsis ning aktiivse tegevusega alustasin juuni alguses. Esimese kuuga miljonit kokku ei tulnud, aga luksusjahtide müügikuulutusi hoian igaks juhuks veebibrauseri akendereas ikka avatuna. Olen juba loomu poolest selline põhjendamatult positiivne päikesepoiss.

Tõsi, imet pole veel sündinud, aga lootused on jätkuvalt kõrgel kui päikesekiirtega flirtivad ladvaubinad. Fakt on see, et juuni jooksul jõudsime osaleda käputäiel sündmusel ning müüa paar tuhat maitsvat võileiba. Ma saan aru, et suvalise kilulinna ööklubi kõrval asuva ossiburksi putka jaoks markeerib see ühte sitemat sorti reiviõhtut, kuid meie vähenõudlikul tiimil on aidanud taoline käive fataalses koguses vett kopsudesse tõmbamata pinnal püsida.

Võib-olla hüppaks see selge visiooniga bisnismänn Weekendi kontserdil palja tagumikuga lavalegi, et meediat natukenegi virvendama panna? Või maksaks BSH-le, et see temaga koos “Barbie” filmi esikale läheks? Mnjaa ... Aga mida tegin mina? Kergitasin juuli alguses kaabut ja sõitsin kolmeks nädalaks Vahemere äärde puhkama. Sest, kurat võtaks ja pampararaa, ma olin sedasi otsustanud juba möödunud aasta septembris, kui saunapuid ladudes kasehaluga piki pead sain ja korraks oma sisemisel Vilsandil puulusikat voolimas käisin.

Oodake, ma vist kuulsin, kuidas Hillar Tederi alalõug vastu värskelt vahatatud roosipuust kirjutuslauda kukkus. Ei ole midagi, Hillu! Püsi minuga! Võin etteruttavalt kinnitada, et mu radikaalsest otsusest oli ainult kasu.

Ega oma vastsündinud beebi juurest lahkumine ole lihtne. Südametunnistuse piinad panid mu õige mitmel korral vaat et isegi ohkama ja kaugusesse vaatama. Mis teha. Kui nüüd parafraseerida Metro Luminali, siis selleks, et isa saaks oma külmade käte ja kurbade silmadega koju tulla ning laua peal lebavat tikutoosi jõllitada, peab ta kõigepealt ära minema. Peab minema kas või sinise vee ja pilvi poolitavate mägede juurde.

Ükski ohver pole liiga suur, kui see puhub elu sisse väikseimalegi võimalusele, et looja poolt loodu end jalule ajab, halastamatu reaalsusega esimest korda tõtt vaatab ning siis kõrvitsapeenrast aardekirstu välja kaevab.

Ma võin siin edvistada küll, aga tegelikult olin enne ärasõitu samasuguses paanikas nagu külamees Volli Toyota Hiluxi valgusvihku kinni jäänud metsjänes. Tundsin lihtsalt, et pean uhama, kuis vähegi jaksan. Oodaku ees kivisein, lõputu porgandipõld või pikakõrvaliste Valhalla.

Ärge saage minust siinkohal valesti aru, ma usaldasin ja usaldan oma tiimliikmeid jäägitult. Iga oma üleliigse kilo ja krussis ning vähem krussis kehakarvaga. Ainus tüüp, kelle peale ma panustada ei tihanud, kandis minu trussikuid ja peletas hommikuti suust roppe päkapikke välja minu hambaharjaga.

Inspiratsioon viib mäele, mis tuletab muu hulgas meelde, et igaüks peab oma risti kandma. Ma küll koostasin endale "Kalevipoja" eeposestki pikemad nimekirjad ja to-do-listid, millele ristikesi taha kritseldada, aga kartsin kogu aeg, et midagi jääb ikka kahe silma vahele. Mõelda vaid, mis saab siis, kui minu lühinägelikkuse ja pinnapealsuse tõttu ühel kenal hetkel armsatele töömesilastele sitt ventikasse lendab, aga mina loobin samal ajal kusagil Kotori vanalinnas rakijapitse lipsu taha sellise entusiasmiga, et nokast lenduvad aurud lähivõitluses kõige bõkimagi wagnerlase maha niidaks?

Hävinguks pole palju vaja. Iga varing algab teatavasti esimesest kivikesest. Ehk siis piisanuks sellestki, kui oleksin bussivõtmed püksitaskusse unustanud ja juba oleksingi pidanud naastes esimese asjana oma neeru maha ärima, et arved makstud ja eluga edasi mindud saaks.

Tegin tellimused, sõlmisin kokkulepped, korrastasin lao ja hooldasin tehnika. Samuti andsin üle kogu oma knowhow alates kogunenud kontaktidest kuni retseptideni välja. Isegi oma PTA sertifikaatiga tunnustatud koduköögi võtmed andsin üle.

Edastasin ka volituse teha kiiret reageerimist nõudvates oludes iseseisvaid otsuseid. Vastu sain tungiva soovi maha rahuneda ja puhkust nautida. Tänasin, kuid teadsin juba ette, et see jääb samasuguseks püüdmatuks unelmaks nagu soov agressiivse naaberriigi diktaatorist teerulliga üle sõita või “Sõprade” Racheliga kohtingule minna.

Ja siis saabuski päev, mil kohvrid autosse tõstsin ning oma koera valusalt solvunud pilgu saatel suuna lõunasse võtsin. Kui su kallis abikaasa peab lennukeid kõiki loodusseadusi eirates taevas hõljuvateks rauast surmarelvadeks, õpid sa armastama road trip'e. Ja kui sa oled autoga transiiti kütmas, sööd sa sisse kõiksugu jama.

Sai kabanossiga, sai kotletiga, sai juustuga, sai saiaga. Sai, sai, sai... Lõpuks on selline karupunn ees, et paljalt mõte tualeti külastusest toob hirmupisara silmanurka. Ja kogu selle ristil rippumise kulminatsiooniks leiad sa end mõttelt, et kas ikka ajad õiget asja? Olen ju lõppeks ka mina lihtsalt üks tropist saiamüüja.

Õnneks ei kestnud piitsahoope jagav sisekaemus pikalt. Esiteks ei sõida Horvaatiasse tänu kiirteedele kuigi kaua ja teiseks saab iga täiemõistuslik olend lõpuks aru, et tegelikult on toit lihtsalt kas hea või halb. Pole vahet, kas võtta luubi alla lihtne võiku või matsakas praad. Nii kordumatut elamust pakkuda kui kolinal läbi kukkuda saab mõlemas kategoorias. Seda kinnitas mulle ka iga reisi jooksul manustatud kõhutäide.

Veel mõne aasta eest olid nii Horvaatia kui Montenegro minusuguse kapigurmaani jaoks killuke paradiisi. Kuna turistid on need riigid kätte saanud, hakkab asi aga kergelt käest ära minema. Üks asi on see, et toit on muutunud arutult kalliks. Haukad ampsu salatit, aga maksad, nagu oleksid ükssarviku sisefilee pintslisse pistnud.

Teiseks tunduvad varasematel aastatel trehvatud kohalikud nüüd ülbete ja arrogantsetena. Ma saan aru, tegelikult on nad muidugi lihtsalt väsinud. Kui meil siin Viljandis on suve tipuks neli päeva märsilohistamist, siis neil on pool aastat sellist folki, et lõpuks tunnedki ennast nagu töötava torupilli sisse lennanud kimalane.

Ometigi on selle end ise sabast sööva ussi juures veel küllaga imetlusväärset. Selleks on need üksikud toitlustajad, kes tahavad armutus olelusvõitluses päriselt ellu jääda ja paguneid teenida. Tegelikult pole kliendil vahet, kui palju õhku oma tooraine ja portsu müügihinna vahele peksad. Ta võib loopida täpselt nii palju rulli, kui sa vähegi soovid, aga peavad olema täidetud kaks põhitingimust. Loomulikult peab toit olema maitsev, aga vähemalt sama oluline on see, kuidas sind teenindatakse.

Hea teenindus on nagu Dacia Dusteri kõrval poseeriv bikiinides mannekeen. Ta oskab naeratada nii, et oled kindel – ta mõtles just sulle. Ta võib kinkida sulle oma pilgu ja sul on tunne, et oled võitnud “Rannamaja” värske hooaja ning suundud kohe mesinädalatele, mille detaile alaealistele kirjeldada ei tohi. Ja see kuramuse kanapasapruun ratastel õnnetus on tegelikult omamoodi nunnu ju. Mannekeeni jaoks ei maksa taoline manipulatsioonike midagi, aga sina tunned, kuidas süda klopib ja rinnus lehvitab tiibu musttuhat liblikat.

Oma road trip'i vältel sain ma just sellist teenindust korduvalt tunda. Ja mis seal salata, see meeldis mulle pööraselt. Oli restosid, mille pidajad said mu näilise erikohtlemisega nii kenasti ümber sõrme keerata, et käisin seal söömas 4–5 korda jutti.

Võite ju vangutada pead ja mõelda, et on ikka jobu, aga võtan seda kui väga soodsat ja harivat koolitust. Ega öelda asjata, et rännates kogud teadmisteteri. Neid teri sain ma kena kukrutäie.

Ja kui nüüd lõpetuseks rääkida oma Suure M-i kirju kandvast roostes Ford Transitist, siis selle reklaamimise ja müümisega tegelevad “mannekeenid” said oma tööga juunis väga hästi hakkama. Kuigi see oli minu jaoks esimene puhkus, kus töö kordagi päriselt asu ei andnud, tuleb tunnistada, et ronitaimede varju peitunud suurelt terrassilt türkiissinisele merele vaadates on ka tellimusi teha, aruandeid koostada ja arveid maksta oluliselt lihtsam kui põhjamaises rusuvas rõskuses.

Muidugi ma muretsesin kogu aeg, see on ju eestlase põhioskus – muretseme lapse, uue telefoni, kontserdipiletid ja mida kõike veel. Sest muretsedes saame vist kõige paremini hakkama. Mina muretsesin oma Suure M-ikese pärast ka, aga reaalsuses oli meil Eestiga ainult üks telefoniühendus, seegi minu initsiatiivil.

Mõned laused vahetasime ka messengeris ning sealgi lõppes vestlus alati mulle suunatud manitsusega mitte nii palju tõmmelda. Lihtsalt iseenda pärast olen otsustanud, et lähiaastatel ma enam suviti ei puhka.

Ühesõnaga olen tagasi. Olen tagasi oma järgmiste aastate plaanis viimaselt suviselt puhkuselt. Paljas kui püksinööp, kuid õnnelik ja teotahteline kui supipajast plehku pannud porgandijupp. Ma olen tagasi ja valmis uusi kuritegusid sooritama.

Kui näete mind oma bussi kõrval armutult võimlemas, astuge julgelt ligi. Bikiine ma teie meelitamiseks selga ei tõmba, aga omandasin mõnedki uued nõksud minagi. Saiale, tuvikesed, saiale!