Äripäeva kolumn, osa 8
Jou-jou, ärirahvas! Pommdigipomm! August 2023, mässiv! Myrakas on jälle majas! Aa, ei, ma sellest räpivärgist tean samapalju kui oma kubet lakkuv mangust BSH eraelust. Proovin lihtsalt toore jõuga noortepärane olla. Sest nagu ma aru olen saanud, siis näoraamat on põhimõtteliselt virtuaalne vanadekodu. Elus kibestunud tüübid, kellel on pooled karvad pealae pealt ninna ja kõrva ümber kolinud, räuskavad seal üksteise peale, et pärast oleks julgem end magama nutta.
Ma tahan olla kas või kriipsukene edumeelsem ja võitlen parasjagu Instagramiga. Jaa, ma tean, see hakkab samuti tasahilju museaaliks muutuma. Et ikka Tik-Tok ja Snapchat kõik need muud eksootilised elukad.
Peab tunnistama, et kuramuse kõva väljakutse on ajaga kaasas käia. Ma olen seal instas ikka üksjagu sitta kokku keeranud. Küll on ühte asja mitu korda üles lennanud, küll telefoni fotokaustast postituse külge täiesti asjasse puutumatu pilt haigutavast koerast kleebitud. Ei saa ma siiani sotti, mis vahe on stooril ja riilsil ja miks ma olen mõne festivali asemel ära tääginud Põlvamaa põlislaanes puidust taburette vooliva tisler Toivo. Aga kuidagi ma toimetan. Kui ma veel Humanast värvilised retuusid sebin ja tõuksi selga ronin, siis peaks noorema otsa sihtgrupp peos olema.
Kukkel kinni, tõste, grill…
Kui te küsiksite minult, millest ma tegelikult praegu mõtlen, siis vastaksin sedasi: mõtlen sellest, kas ma teen Maarjamaa parimaid veganvõikusid. Ja kurat võtaks, teen ikka küll. Aga kui ma peaksin selle tõestuseks neist veel ühe ise pintslisse pistma, siis jookseksin kiljudes metsa ja paluksin põdralt poliitilist varjupaika.
August on olnud ootamatult pöörane. Kui varem mahtus sellesse mu hea sõbra määratluse kohaselt mädakuusse vaid minu sünnipäev ja tseremoniaalne väliköögi kokkupakkimine, siis sel aastal külastasin kolme täiesti eriilmelist festivali. Sünnipäeva ei jõudnud ma üldse pidada ning kuna sündmustehooaeg pole veel kaugeltki läbi, lükkub ka köögi sulgemine määramata kaugusesse.
Ärge küsige, mis nendel festivalidel toimus ja kes seal esinesid. Mul pole aimugi. Ükskõik, kes laval parasjagu endast kurje vaime välja karjus, käis minu peas mantra: kukkel lahti, majonees, juust, porgand, tomat, sibul, sriracha, kukkel kinni, tõste, grill, kukkel lahti, majonees, juust, tofu, tomat, sibul, sriracha, kukkel kinni, tõste, grill...
Ah et kust ma siis tean, et festivalid eriilmelised olid, kui ise siniste kummikinnastega vehkides Transiti kuudis sitsisin? Ennekõike just fiskaalsete tulemite põhjal. Ega ma ei tea, kas see terminoloogia pädeb. Tahaks ikka lugeja kõrgusel püsida, seepärast proovin. No et üle ilma kõik lihtsad inimesed aru saaks, siis rahvusvaheliselt väljendudes money talks.
Nulliring, tarkuseterad järel
Meie esimene festar oli Intsikurmu. Ei, ma polnud tollest peost osa võtnud, kuid kallis kaasa oli. Tema teadis rääkida, et elu võimas festival ja rahvast sama tihedalt kui Indias tipptunni rongil.
Korraldajaga suheldes sain esimese hoiatava signaali. Lause "sel aastal plaanime teha pisut väiksemalt" peaks ajudega inimesel piduri peale panema, aga mul oli vaja omal nahal kontrollida. Näpud pistikusse torgata, nagu öeldakse.
Kirjas seisis, et oodatakse umbes 1500 külastajat, reaalsuses oli kohal vast 300–400 inimest. Kuna viibisime kauniste mändide all, oli see nagu tavaline päev seenemetsas, lihtsalt korvide asemel olid inimestel käes panditopsid, milles loksus kibe käsitööõlu.
Seisime oma telgi ja kahe ruudulise vakstuga kaetud lauga mäepervel nagu punamonument, mida keegi ümber lükata ei julge ning millele ligi astuda ei tihka. Vaimusilmas nägin juba 20 kilo ordenitega kaetud sõjaveterani kimbu nelkidega meie suunas astumas. Kui too tegelane harilikuks Kalamaja hipsteriks osutus, pidin kõvasti pingutama, et mitte nutma puhkeda ja talle kaela langeda. Kui hipster oli porgandivõiku kätte saanud ja põske pistnud, valdasid teda sarnased emotsioonid. Palju ei puudunud, et oleksime numbreid vahetanud ja fesarisõpradeks hakanud.Ühesõnaga passisime Intsikurmus suurema osa ajast lihtsalt tühja. Festivali tipphetkeks oli oma kuue klaveriga lavale roninud Rein Rannap, kes viisakalt väljendudes publiku ees helimehe p****e saatis.
Ei, valetan. Tipphetkeks oli siiski ööbimine kohalikus koolimajas. Tõeline seiklusmäng. Võti oli mati all ja klassiruumi põrandal magasid lisaks meie tiimile ka sushimüüjad. Või mis magasid – hoidsid hinge kinni, et mitte kogemata läbi une peeretada.
Kuna pioneerilaagrid on minu jaoks juba kauge minevik, siis põrutasime teisel ööl unega võideldes kodu suunas. Tulemuseks nulliring ja mitme õppetunni jagu tarkuseteri.
Setosid ei huvitanud
Teiseks augustikuu sündmuseks oli Treski Festival. Seal oli rahvast nagu tatart. Hõõrusime juba käsi kokku, et ruttu telk püsti ajada ja siis raha kokku kühveldama hakata.
Selle peale tuli ilmtaadil jõhker jonn peale. Tegi taevaluugid lahti ja loopis meid välgunooltega. Mul ei lähe iialgi meelest paarimehe kaame nägu, kui ta keset loodusstiihiat paljajalu poriloigus seisis ja jämedat voolukaablit peos hoidis.
Kuigi karvaseid ja sulelisi jagus, käisid esimesel päeval kõik meist kauge kaarega mööda. Observeerisime üksteist põhjalikult, nuusutasime kaenlaaluseid ja vaatasime, et ninast midagi välja ei piiluks. No ei olnud! Olime nii kaunid, et hakka või uut poistebändi kokku panema. Täiesti anomaalne olukord. Aga setosid see ei huvitanud.
Selgus, et öö läbi pummeldanud pidulistele on väga mokkamööda kohv ja soojad võileivad. Lõime naaberputka kohvipoistega patsu ja lükkasime trammi käima. Sealt edasi läks juba kenasti ja nii mõnigi tegelane käis päeva jooksul 3-4 korda meie juures keha kinnitamas. Õhtul tuli jälle seto ja pani numbrid kirja, nüüd juba rahulolevalt mõmisedes.
Kolmas päev sama lugu. Festar lõppes õhtul kuue paiku. Meie pakkisime oma träna kokku ja jooksime bussi liikuma. Peeglist nägin kätega vehkivat setot, kes meile järele jooksis. "No aga see kümme prossa käibest ja nii?" tuli läbi hingeldamise. "Vabalt! Pane meile arve!" teatasin ja lasin siduri lahti. Meeter kaheksakümnene küsimärk jäi kivistununa meile järele vaatama.
Olgu öeldud, et arve tuli, see on makstud ja tänaseks on kõik koššer ja korras. Oleme ikka sõbrad ja läheme võimalusel ka tuleval aastal Treski rahvast rõõmustama.
Tõeline hobuse unenägu
Kolmandast festivalist ma seda kolumnit kribades alles taastun. Urissaare Kantrifestival on ikka kõrgem pilotaaž. Seda lihtsalt pole võimalik kirjeldada.
Kõik alates pisikestest jõnglastest kuni memmede-taatideni on ruudulised särgid selga tõmmanud ja kapipõhjast loppis naljakaabud üles otsinud. Kõik need valgusketid ja põhupallid ja heinaküünid ja põllu taha loojuvad päikesed ja ebanormaalselt õnnelikud inimesed on tõeline hobuse unenägu. Aga selline armas unenägu. Unenägu, millesse tahaks ise uppuda ja kinni jääda. Ja pakutagu mulle järgmiseks aastaks sinna misiganes diile, mina Urissaares enam bussi võikusid laduma ei lähe. Tahan sellest kordumatust hullumajapuhvetist pidulisena osa saada.
Ühesõnaga: august on tehtud ja raamatupidajalt õnnitlussõnum käes. Selgus, et hakkan oma firmaga miinusest välja jõudma. Mõned kuud nokitsenud boheemlashinge kohta on see juba päris hea saavutus. Kohe-kohe saab ka töötukassa jaoks esimene kohustuslik aruanne tehtud ja võib öelda, et olengi väikestviisi ettevõtjaks saamas. Ise suur ja äri väike. Loodetavasti millalgi vastupidi.
Tegelikult on juba ka kõiksugu põnevaid uudiseid ja arenguid selles vallas, aga vara veel pasundada. Varsti, musirullid, varsti!
Kolumn on avaldatud 25.08.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis
Juba esimesel õhtul käis liigkasuvõtja pastaka ja märkmikuga luugi juures, et üles täheldada, kui suur käive meil oli. Kuuldes summat 70 eurot, lükkas ta kulmud pealaele ja sõlmis need kükitavat mutti meenutavaks tutiks. Aga kommentaari ei järgnenud. Ju ta sai kohe aru, et me ei valeta.
Ahjaa, seda ma unustasin üldse rääkida, et kuna festari suursponsor oli üks konkreetne pank, kelle lillades särkides müügipoisid tihtilugu Maxima kassade juures rahulikke suhkruostjaid tülitavad, pidime tegema sellesse panka konto, sõlmima terminalilepingu, tasuma selle kuutasu, terminali transamise kulud ja tõenäoliselt ka panga peakontori kohvimasina remondi.
Kogu selle p**a valguses oli hommikul viie paiku voodisse kukkudes umbes sama lootusrikas tunne kui longeropurki potsatanud herilasel. Aga ei midagi, juba kolme tunni pärast olime jalul ja tõime kastanid tulest välja.Selgus, et öö läbi pummeldanud pidulistele on väga mokkamööda kohv ja soojad võileivad. Lõime naaberputka kohvipoistega patsu ja lükkasime trammi käima. Sealt edasi läks juba kenasti ja nii mõnigi tegelane käis päeva jooksul 3-4 korda meie juures keha kinnitamas. Õhtul tuli jälle seto ja pani numbrid kirja, nüüd juba rahulolevalt mõmisedes.
Kolmas päev sama lugu. Festar lõppes õhtul kuue paiku. Meie pakkisime oma träna kokku ja jooksime bussi liikuma. Peeglist nägin kätega vehkivat setot, kes meile järele jooksis. "No aga see kümme prossa käibest ja nii?" tuli läbi hingeldamise. "Vabalt! Pane meile arve!" teatasin ja lasin siduri lahti. Meeter kaheksakümnene küsimärk jäi kivistununa meile järele vaatama.
Olgu öeldud, et arve tuli, see on makstud ja tänaseks on kõik koššer ja korras. Oleme ikka sõbrad ja läheme võimalusel ka tuleval aastal Treski rahvast rõõmustama.
Tõeline hobuse unenägu
Kolmandast festivalist ma seda kolumnit kribades alles taastun. Urissaare Kantrifestival on ikka kõrgem pilotaaž. Seda lihtsalt pole võimalik kirjeldada.
Kõik alates pisikestest jõnglastest kuni memmede-taatideni on ruudulised särgid selga tõmmanud ja kapipõhjast loppis naljakaabud üles otsinud. Kõik need valgusketid ja põhupallid ja heinaküünid ja põllu taha loojuvad päikesed ja ebanormaalselt õnnelikud inimesed on tõeline hobuse unenägu. Aga selline armas unenägu. Unenägu, millesse tahaks ise uppuda ja kinni jääda. Ja pakutagu mulle järgmiseks aastaks sinna misiganes diile, mina Urissaares enam bussi võikusid laduma ei lähe. Tahan sellest kordumatust hullumajapuhvetist pidulisena osa saada.
Ühesõnaga: august on tehtud ja raamatupidajalt õnnitlussõnum käes. Selgus, et hakkan oma firmaga miinusest välja jõudma. Mõned kuud nokitsenud boheemlashinge kohta on see juba päris hea saavutus. Kohe-kohe saab ka töötukassa jaoks esimene kohustuslik aruanne tehtud ja võib öelda, et olengi väikestviisi ettevõtjaks saamas. Ise suur ja äri väike. Loodetavasti millalgi vastupidi.
Tegelikult on juba ka kõiksugu põnevaid uudiseid ja arenguid selles vallas, aga vara veel pasundada. Varsti, musirullid, varsti!
Kolumn on avaldatud 25.08.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis