Äripäeva kolumn, osa 9
Ma ei taha kuidagimoodi väärikate majandusinimeste keskel hakata propageerima alkoholismi, aga olgem ausad – väga paljud head mõtted ja lõbusad seigad on ilmavalgust näinud just siis, kui mõnus vine on hallid ajurakud kergelt otuks rutjunud. Ei, ega palju koledat juhtub sedasi muidugi ka. Näiteks üks mu sõber ärkas rokkfestivalil jäkušottide loopimise järel võõras telgis selle peale, et ... ah, las ta jääb.
Ühesõnaga: ma tahan teile seekord rääkida, kuidas endale päris toidukäru sain.
Oli üks ilus augustilõpu päev. Teate küll, selline parasjagu soe, et oli veel julgust jalad plätudesse torgata, aga randa enam asja ei olnud, sest kõik pringid poolpaljad kehad olid sealt sügishooaja reality show'desse üle kolinud. Päike lasi laisalt, nii umbes kolmekümnega, aga ilmataadi osas lati ammu vastu maad visanud eestlasele sellest täitsa piisas. Piisas niisiis ka mulle.
Ma tean, et Fred Jüssi on üks kuramuse tark taat. Tunneb ilmeksimatult ära tiirase põdra armuhüüu ning oskab angervaksaga vaikivat dialoogi pidada. Mina olen loodusmehelt ära õppinud molutamise. Pärineb ju just Jüssilt tähelepanek, kui oluline on vahepeal mitte midagi teha.
Vot, ja tollel imeilusal päeval, mil kõik ontlikud lapsevanemad koolitarvete kaupluseid mööda amokki jooksid, vaatasin mina laisalt taevas triivivaid pilvesid. Kusjuures üks neist nägi välja nagu suurriigi diktaator ja teine meenutas peenist. Ja kui need kaks pilve üheks sulasid, ilmus taevasse imeilus erksavärviline vikerkaar. Kui ma poleks molutamisega hõivatud olnud, oleksin sellest ilust laulu teinud ja Lennale esitamiseks pakkunud.
Kokkuvõttes oli sedasi, et kui kavaleridel artikulatsioonist konsonandid vasakule jee tõmbama hakkasid, tuli toiduhaagis jutuks. Naabrimees tõstis oma kolmeks nädalaks aknalauale unustatud sardelli meenutava nimetissõrme püsti ja vaarus sõnagi lausumata tuppa.
“Nonii, jälle jättis laua minu koristada ...” jõudsin mõelda. Aga juba käis uks sellise raksakaga lahti, et oleks koos lengidega eest lennanud. Naabrimees veeres nagu värske kakuke minu juurde ja lõi viiekümneste paki – padakõšš! – lauale. “Nüüd lähme toome selle tranduleti ära!”
Kuna me õiguskaitseorganeid kogu hingest ja piiritu entusiasmiga austame, tuli kallis naisuke naabrimehe valge Inglismaa päritolu tanki rooli kaubelda. Ega ta vist ei uskunud kuni viimase hetkeni, mida me tegema sõitsime.
Lisaks imemaitsvatele grillvõikudele, mida olen suvi läbi mööda Maarjamaad veeredes müütanud, launchib Suur M messil koos Vöner Eestiga ka päris uue tõhusa kõhutäitja nimega “Röövel”. Samuti võtan kaasa pudelid oma teravate srirachakastmetega ja purgid võikukatetega “Lohe & Suits” ning “Plaan B”. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, astun laupäeva pärastlõunal ka lavale rahva ette kõnelema. Ärge mind siis kohe mädanenud tomatitega loopima hakake, mul on ainult ühed rõivad.
Nali naljaks – tegelikult ootan teiega kohtumist pikisilmi! Sööme kõhud täis, degusteerime, kahmame külmikutesse kaasa ja ajame niisama lorijuttu, eks!
Kolumn on avaldatud 29.09.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis
Ma tean, et Fred Jüssi on üks kuramuse tark taat. Tunneb ilmeksimatult ära tiirase põdra armuhüüu ning oskab angervaksaga vaikivat dialoogi pidada. Mina olen loodusmehelt ära õppinud molutamise. Pärineb ju just Jüssilt tähelepanek, kui oluline on vahepeal mitte midagi teha.
Vot, ja tollel imeilusal päeval, mil kõik ontlikud lapsevanemad koolitarvete kaupluseid mööda amokki jooksid, vaatasin mina laisalt taevas triivivaid pilvesid. Kusjuures üks neist nägi välja nagu suurriigi diktaator ja teine meenutas peenist. Ja kui need kaks pilve üheks sulasid, ilmus taevasse imeilus erksavärviline vikerkaar. Kui ma poleks molutamisega hõivatud olnud, oleksin sellest ilust laulu teinud ja Lennale esitamiseks pakkunud.
Kogu seda kaunist vaikelu jälgis kõrvalt oma nukrate tuhmide silmadega vana päevinäinud Ford Transit. Fordi-taat teadis väga hästi, et sai viimaselt ülevaatuselt läbi puhtalt peremehe populaarsuskrediidiga. Tunkemehed vangutasid masina kõhu alla piiludes pead ja hoiatasid, et kui nüüd garaažikrahvidele tutskemat papirulli ei keeruta, on varsti Kuusakoskisse sõit terendamas.
Ega eluõhtul Transit asja üleliia dramaatiliselt võtnud. Kogenud töömees teadis väga hästi, et kõik on ajalik ja peagi tuuakse õuele kõbusamad suksud, kes järje üle võtavad. Ta aimas, et muutus tuleb, aga poleks ealeski arvanud, et juba loetud tundide pärast.
“Lähme toome selle tranduleti ära!”
Kui taevas pilveräbalate taidlusteatri etteaste järel täiesti erksiniseks muutus, hakkas mul järsku igav. Et uimasust peletada, otsustasin pisut skrollida. Moodsad ajad, moodsad abivahendid, saate aru.
Parim viis interneeduses aega tappa on kakerdada ringi Facebook Marketplace'is. Oi, sealt leiab huvitavat kaupa! Toskaana juuksenõelast kuni käsitöötuumapommini.
Mulle jäi silma üks mõnusalt soodne toidukäru. Kuna selle jaoks oli vaja aga just nii palju raha, kui suured olid tol hetkel minu võlad, jätsin mõtte kohe sinnapaika.
Päev kulges edasi lebowskilike vaibidega. Pilvede asemel ilmusid vaatevälja uued muutujad, nagu kast õlut ja oma äripartnerit sarjav naabrimees.
Te muidu ikka loete veel? Hämmastav! Ma muudan siis tempot.Kokkuvõttes oli sedasi, et kui kavaleridel artikulatsioonist konsonandid vasakule jee tõmbama hakkasid, tuli toiduhaagis jutuks. Naabrimees tõstis oma kolmeks nädalaks aknalauale unustatud sardelli meenutava nimetissõrme püsti ja vaarus sõnagi lausumata tuppa.
“Nonii, jälle jättis laua minu koristada ...” jõudsin mõelda. Aga juba käis uks sellise raksakaga lahti, et oleks koos lengidega eest lennanud. Naabrimees veeres nagu värske kakuke minu juurde ja lõi viiekümneste paki – padakõšš! – lauale. “Nüüd lähme toome selle tranduleti ära!”
Kuna me õiguskaitseorganeid kogu hingest ja piiritu entusiasmiga austame, tuli kallis naisuke naabrimehe valge Inglismaa päritolu tanki rooli kaubelda. Ega ta vist ei uskunud kuni viimase hetkeni, mida me tegema sõitsime.
Võin ainult aimata, mis tunded valdasid pererahvast, kui nende õuel peatunud Discovery 4st kukkus kolinal välja posu tühje purke ja 300 kilo lolli liha takkatraavi. Naabrimees oli end ärimees Nossoviks joonud ja kõndis käed puusas ümber ratastel kuudi, ise pomisedes: “Aiaš šadaš saia, aiaš šadaš šaia ...”
Õnneks andsid ka peremehe nokast tulevad lõhnad aimu, et temagi on Fred Jüssi hardcorefänn ja ühes rütmis hingavad mehepojad saavad omavahel kaubeldud küll. Me ei jõudnud suid paotadagi, kui olime haagises seisnud külmikud kauba peale saanud. Kogu performace'it eemalt jälgiv naisuke näpistas end aga regulaarselt, et kontrollida, kas ta ehk und ei näe.
Jah, too poolakate meistriteos nägi välja kõike muud kui värske. Olgem ausad, tegelikult polnud haagis vanast Transitist kuigi palju noorem. Küll aga oli tema eeliseks mootori puudumine. Kui su küljes pole kepse, kolbe ja kurat teab mis veidrate nimedega jupstükke, siis ei saa need ka katki minna. Lihtne! Loomulikult tahtis nii sisu kui välisilme korralikku värskenduskuuri, kuid tööpinnad olid olemas, luuk käis lahti ja rattad ringi. Mis sa, hing, veel ihkad?!
Kui Smart IDga vajalikud digiallkirjad antud said, puhkes abikaasa hüsteeriliselt naerma. Tema pidi ju nüüd selle hullumaja puhveti Viljandisse toimetama.
Mille me nüüd ostsime …
Järgmisel hommikul ärkasin koputuse peale. Väike värdjas päkapikk tagus kuklasse raevukamalt kui kanepikasvandusse sisse rammivad kapokad. Kui kööki kraanikausi juurde lohisedes pilgu aknast välja heitsin, kiljatasin endale tilga püksi.
Samal hetkel helises telefon. Sealt kostis naabrimehe hauatagune hääl: “Lükka oma maja vähe edasi, ma ei näe aknast välja!” Kusagil pandi üks järjekordne kaitseingel tilgutite alla.
Ega esmane kaine peaga revideerimine midagi head näidanud. Elektrisüsteemi oli kasutatud tõenäoliselt keevitusaparaadile voolu jagamiseks: pooled juhtmed olid kärsanud ning kaitsekarbid kuumusest väändunud. Mööblil oli mitmes kohas veekahjustusi, mis andis aimu katuseleketest. Ei pidanud olema just miss Marple, et tööpinnal sillerdav loik katuseaugu asukoha kätte näitaks.
Järgnevad päevad kõlkusin, silikoonipüstol käes, maa ja taeva vahel. Ennäe imet, saingi katuse pidama.
Oli selge, et enne suuremaid samme tuleb putka korralikult ära testida. Selleks pakkus ideaalse võimaluse sõbra õuel peetav pisike hooaega lõpetav minifestival. Sõbra õu asus aga minu omast saja kildi kaugusel.
Ma võiksin siinkohal pikalt pajatada, milline väljakutse oli ratastel majaga spidomeetril number 70ni võimelda. Elasin reaalselt kõigi nelja jalaga gaasipedaali otsas ja kuulsin, kuidas mootor nagu kaamel kaevul ahnete lonksudega bensiini kulistas, samal ajal nähes endast signaalitades mööda vuhisemas rekasid ja liinibusse. Ma pole päris kindel, aga ühel tõusul vilksatas küljeaknas isegi virtsalaadungiga traktor.
Kuid las see olla, olen hoonete liikumiskiirusega rahu teinud ning tänaseks oma kuudile ka vastava võimekust näitava märgise kleepinud. Tegelikult olen toidukäru ka juba mattmustaks värvinud ja ajutiselt sisustanud. Ja teate mis? Tunne on hea ja tuju on mega!
Eeskätt just seepärast, et kuramuse käepärane on kõik. Töö, mille jaoks oli varem vaja kolme inimest, saab põhimõtteliselt ka üksi tehtud, kui just päris tramm selga ei lenda. Olen veel enne hooaja lõppu saanud korraliku lisakooli ja kohanud toredaid kaasteelisi, kelle käest tuunimise tarbeks saadud peenemad nõksud ja nipid ootavad kannatamatult realiseerimist.
Ainult üks punktipanev väljasõit on veel teha. Seepärast lugege nüüd eriti tähelepanelikult.
Ärge mind tomatitega loopige
Vaadake, mina käisin viimati kilulinnas siis, kui BS ja H olid lihtsalt suvalised tähed ning tõeline suunamudija oli iluspoiss Melchior. Räägitakse, et teil olla seal nüüd majad kõrged kui küürutav Kalevipoeg ja pint õlut Raekoja platsil maksab rohkem kui kõik meistrid omal ajal terve vanalinna ehitamise eest kokku said. Aga vähemalt teed pidid teil olema sama head kui vanal heal keskajal. Tuleb üle vaadata.
Kuna ma olen mingis meeltesegadushoos andnud lubaduse osaleda 7.-8. oktoobril Kultuurikatlas toimuval Veganmessil, leiate mind esimest korda kogu killavooriga pealinnas seiklemas. Kes minu peal oma liiklusraevu välja elada proovib, sellele kasvab kolmas nibu. Kes aga mulle messiväravasse külla tuleb, leiab igavese rahu. Vaat nii.Lisaks imemaitsvatele grillvõikudele, mida olen suvi läbi mööda Maarjamaad veeredes müütanud, launchib Suur M messil koos Vöner Eestiga ka päris uue tõhusa kõhutäitja nimega “Röövel”. Samuti võtan kaasa pudelid oma teravate srirachakastmetega ja purgid võikukatetega “Lohe & Suits” ning “Plaan B”. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, astun laupäeva pärastlõunal ka lavale rahva ette kõnelema. Ärge mind siis kohe mädanenud tomatitega loopima hakake, mul on ainult ühed rõivad.
Nali naljaks – tegelikult ootan teiega kohtumist pikisilmi! Sööme kõhud täis, degusteerime, kahmame külmikutesse kaasa ja ajame niisama lorijuttu, eks!
Kolumn on avaldatud 29.09.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis