Äripäeva blogi, osa 10
Väljas on praegu nii jõle ilm, et tahaks selle kuramuse ilmataadi üles otsida ja Moskva alla pagendusse saata. No päriselt. Just kuulsin õõvastavat kriginat ja käisin ukse peal piilumas – taevas on nii madalal, et üks pilveserv tahtis mu korstnakivid paigast lükata. Isegi varesed ei riskinud tiibu sirgu lüüa, vaid nokkisid tujutult katusesambla vahele peidetud konditükke, mis nad suvel naabrivanamehe penilt piistu olid pannud.
Kuradi kaamos, ma ütlen. Varsti hakatakse kõrvitsaid lõikuma, siis kukuvad päkapikud ringi hiilima ja finaaliks on pool aastat lõõtsuvat tuult, raagus puid ja valget sitta.
Hea küll, soojendus on tehtud, asume nüüd pärisasja kallale. Ehteestlaslikul kombel on seegi suures osas ilmaga seotud. Aga kõigest järgemööda.
12 tundi ühegi puhkepausita
12 tundi ühegi puhkepausita
Praeguseks on Suure M-i suvehooajal joon all. Haagis on hoovi aetud ja ootab kuldseid kätepaare kõpitsema.
Et aga lõpetada korraliku pauguga, olime viimaseks sündmuseks planeerinud kilulinna kõige legema korstna vahetus läheduses toimuva Veganmessi. Mis sellise projekti juures valesti saab minna? Põhimõtteliselt kõik. Aga kes ei proovi, see vere maitset tunda ei saa.
Õnneks olime osalustasu kinni tagunud juba paari kuu eest, seega saime kogu firma arvel sitsiva raha tooraine peale laiaks lüüa. Käsi kullas või perse mullas, nagu öeldakse.
Kuna tegemist oli bakhanaalidega, kus kohal eranditult justkui meie sihtgrupp, tuli riskida ja vaaritada nii, et voolumõõtjal loenduriketas pealt minema lennata tahtis. Jah, sellised analoogapastraadid on veel olemas, ärge irvitage midagi!
Kui seni olime oma hoidiseid teinud e-poe tarvis korra nädalas ja mõne purgikese kaupa, siis nüüd tuli käsitööd viljeleda tööstuslike kogustega žongleerides. Teate, kui mõnus on 55 kilo porgandeid käsitsi ära koorida? Meil olid käed täpselt sama karva kui “Sõprade” sarja Rossil, kui ta oli endale kolm kihti spreipäevitust peale tõmmanud.
Aga see oli alles mahe intro – kogu laar tuli ka paarimillimeetristeks ribadeks viilutada ja seejärel seitsmeliitrises potis jupphaaval läbi kuumutada ning lõppeks marinaadi sisse segada. Päris sürreaalne on milliliitreid ja gramme retseptis liitritesse ja kilodesse teisendada. Kui ma õigesti mäletan, siis ainuüksi õli läks künasse kaheksa liitri jagu.
Ja kuidas sa sellist kogust läbi segad? Võin saladuskatte all öelda. Vaadake, ma kuulun Kaitseliitu ja mul on riiulis täiesti tutikas ja kasutamata sapöörilabidas. Okei, nüüd ta enam ei ole kasutamata …
Ühesõnaga tegime porgandihoidist “Lohe & Suits” ilma ühegi puhkepausita 12 tundi jutti. Ainult purkide sildistamine jäi järgmiseks päevaks. Ning kuna erinevaid hoidiseid oli plaanides veel, sumisesime nagu kogemata narkoärikate salalattu pesa ehitanud tongis herilased minu koduköögis neli päeva jutti. Seejärel jõime ühe päeva tugitoolidest tõusmata tervistavaid jooke – puhkus on püha! – ja hakkasime pakkima.
50 purki porgandit, 50 purki baklažaani, 100 pudelit teravaid kastmeid pluss klassikaline grillvõikude mant. Ja Tallinn–Tartu maantee juba ootaski mõnusalt muheledes oma Don Quijotet.
Ma ei oska haagisega tagurdada!
Jah, ma startisin teistest päev varem ja uhkes üksinduses. Jah, mul oli istumise all naabrimehe vana Nissan, mis ka ilma haagiseta 70-kilomeetrise tunnikiiruse saavutamiseks akadeemilise veerandtunni võttis ja ämbri bensiini lipsu taha viskas. Õnneks oli “kaks pluss kahte” päris pikalt ja kõik Kesk-Eesti mopeedautodega elukunstnikud said minust turvaliselt mööda siriseda.
Aga ühel hetkel paistis pealinna silt. Ja siis hakkas kollasel taustal ümbersõidunooli pritsima nagu oleks Sherwoodi laane vabatmehed karnevali püsti pannud. Üks lõputu kuradi ülesküntud uudismaa ja siin-seal väike läbisõidupraoke või ümbersõit kõrvaltänavasse läbi Haapsalu. Ning kogu selle pasarahe keskel mina oma rändteatri black box'iga.
Rõhutan siinkohal veel kord – ma ei oska haagisega manööverdada! Kui oleksin tupikusse sattunud, oleks pidanud sealsamas kaabli välja viskama ja saiapoe püsti lööma. Minu jaoks tagasiteed ei olnud. Veel.
Peale pikemaid sekeldusi Kalamaja kapillaarilaiustel tänavatel olin lõpuks Kultuurikatla juures väljas. Ka selle ümbrusesse oli linnavalitsus otsustanud mõne hektari jagu Jõgeva Kollast maha panna. Üksiti sain teada, et inimvõimetel ei ole tegelikult piire.
Et mitte ahastusest paarisaja meetri kaugusel üle Linnahalli löövatesse hiidlainetesse hüpata, peksin mõned korrad end lahtiste labakätega vastu põski ja tagurdasin haagise teadetetulba ja iidse pärnapuu vahelt läbi sedasi, et mõlemale poole jäi suitsupaki jagu tühja ruumi. Kui manööver sooritatud, oli tublisti tegemist, et minu ukerdamist assisteerinud korraldajatüdrukule mitte kaela langeda ja kergendustundest nutma puhkeda.
Selle peale, kuidas oma killavooriga taas suuna kodu poole saan, ei julgenud veel mõelda. Praegu tuli mõelda tuure koguva tormi peale. Ilmateated karjusid juba noore paanikamekiga hoiatusi välja ja mina püüdsin jonnakalt leida midagi positiivset sellest, et olen üks väheseid messieksponente, kes istub loodusstiihia keskel peaukse taga ja isegi ei näe, kuidas lossis pidu keeb.
Ilmataat tõmbas kettasse
Esimesel messihommikul oli rahvas juba tund enne uste avamist platsis ja tiris jopede kapuutsinööre lõua alla kokku, et mitte tuult alla võtta ja Aegna suunas täpiks tõmmata. Peagi selgus ka eneseohverduse põhjus – esimesed sada matsi said kingikoti. Korraldajate poolt muidugi kaval nõks meedia jaoks kõnekaid kaadreid saada.
Meie võikudest – ja olgem ausad, ka kahe saatusekaaslasest tänavatoitlustaja kraamist – oli nännijahtijatel sama suva kui vihmaussil nädalapäevadest. Sestap jätsin oma abilised kuudi juurde valvesse ja tõin lähimast poest lapiku brändi. Üheltpoolt selleks, et lageda taeva all müügitööd tehes mitte sügavkülmutatud tiigerkrevetti etendada, teisalt aga loomaks sobivaid vaibe eesootavaks loenguks messikülastajatele. Ma ikka veel ei teadnud, mida lavale astudes rääkida ning lonks teravat paistis seda muret pisut ohjavat.
Meie võikudest – ja olgem ausad, ka kahe saatusekaaslasest tänavatoitlustaja kraamist – oli nännijahtijatel sama suva kui vihmaussil nädalapäevadest. Sestap jätsin oma abilised kuudi juurde valvesse ja tõin lähimast poest lapiku brändi. Üheltpoolt selleks, et lageda taeva all müügitööd tehes mitte sügavkülmutatud tiigerkrevetti etendada, teisalt aga loomaks sobivaid vaibe eesootavaks loenguks messikülastajatele. Ma ikka veel ei teadnud, mida lavale astudes rääkida ning lonks teravat paistis seda muret pisut ohjavat.
Olgu etteruttavalt öeldud, et viskasin mõned kohatud introverdikillud ja teenisin välja nii paar naerupahvakut kui sooja aplausi. Ja uhkema kingikoti, kui need, kes hommikul järtsis passisid. Ainult et peale etteastet ei tahtnud kuidagi tagasi õue minna, oli ju just alles kondid soojaks saanud.
Messi teiseks päevaks oli ilmaat end ikka täiega kettasse tõmmanud ja räuskas nagu Märt Sults ühes vanas valimisreklaamis. Üksiti oli muutunud ka tuule suund, nii et käru kõrvale telki üles panna oleks tähendanud lihtsalt postuumset uudisekünnise ületamist. Mõlemad meie õuekonkurendid panid putkade luugid kinni ja hakkasid niisama bailatama.
Oli meilgi plaan pille kotti pakkima hakata, aga just sellel hetkel astus mu juurde süüdlasliku näoga korradajatüdruk – toosama, kes eelmise päeval haagist parkida aitas – ja teatas, et sees jäi üks platsike vabaks, sest selle kasutaja oli end tühjaks müünud.
Tuli võtta halvimast parim ja nii tassisime hoidised hoonesse. Ma sain sooja!
Kurat, milline elu lossis ikka tegelikult kees! Oleks nagu Nuustakult New Yorki hüpanud. Rahvast vooris, degusteerimiskandikud tühjenesid sekunditega ja purgid kadusid ridikülidesse. Meie toiduhaagisest oli saanud staap tikuvõikude voolimise meistrikursustele ja mina vahutasin purgivirnade taga müügijuttu, nii et lõualuud krampi kiskusid.
Lisaks tavakülastajatele käisid mu juurest läbi ka kõik Eesti põhilised vegantooraine tootjad ning selle üle on eriti hea meel. Ma söön oma mütsi ära, kui siit nüüd uueks hooajaks hurmavaid diile ei tule.
Ühesõnaga, kuigi ilmataat toppis kogu nädalavahetuse jäägitu pühendumusega kaikaid kodaratesse, tasus messilkäik end ikkagi ära. Ma tunnen, et olen lõpuks süsteemis sees ja hakkan selle toimimisest aru saama.
Jeebus, nüüd kostis katuselt selline kolin, et lörtsipilv lükkaski vist korstna minema. Lähen vaatan. Aga neile, kes arvavad, et Suur M talveuneks valmistub, peab trääsa näitama. Hoogu kogub projekt “Talvel surevad vaid vastutustundetud ehk Kuidas joosta käima toimiv vegancatering”.
Püsige liinil!
Kolumn on avaldatud 27.10.2023 Äripäeva arvamuslugude rubriigis.